Piusa talvematk

20.-22. jaanuar
Koidula>Obinitsa>Piusa>Orava

Mart, Mattias, Rasmus, Meelis, Ivo, Priit

Sedakorda oli soov talvematk teha kusagil eriti kaugel, niisiis võtsime reede vabaks ja ostsime pärastlõunal jaamast rongipiletid kõigekaugemasse sihtkohta ehk Koidula jaama. Ilm oli matkaks parim võimalik ehk mõned kraadid miinust ja parajalt lund. Kella kolmene rong oli rahvast ääreni täis, lisaks meie neljasele seltskonnale ja mitmetele teistele töölt ärahiilinutele, leidus vee

l üks punt talvisesse metsa pagejaid, kes juba varakult sooja tegema hakkasid. Mis seal rongis ikka viis tundi ühtejutti teha, kui kaarte taguda ja viimast sooja ammutada.

Kella kaheksaks olime Koidulas, saladuslikus uues jaamas, mida ühegi atlase või veebikaardi peal veel kujutatud ei ole ning mööda kaardil kujutamata teed sai ka Võmmorski poole tatsama hakatud, lootuses leida Piusa ääres mõni metsane laagripaik. Ent jõeäär Võmmorski lähistel ühtki sellest ei pakkunud, vähemalt pimedas mitte, sestap ronisime silmapiiril asuva kõrgeima künka otsa.

Lõkke süütamisega mingit probleemi ei olnud, metsakuiva oli küllalt, pigem oli katsumuseks varjualuse püstitamine, kus vaagisime vähe pikemalt vaiade pikkuse ja paigutamise üle. Vaiade nottimiseks oli igaühel peale minu mõni uus saag või kirves kaasas, viimase usaldas Meelis ka mulle, ent ilma pikema instruktaažita. See julge otsus sai saatuslikuks, sest kui oma vireleva pealambist seasilmaga olin raiunud kõik vajalikud vaiad, selgus kirve tagastamisel, et oksad sai maha võetud vutlaris teraga, läbi neetide. Rohkem mulle sel õhtul mingeid teravaid asju ei usaldatud, piirdusin vaid lusikaga kartulipudru segamiseks. Pärast südaööd oli tunda temperatuuri alanemist, aga üldiselt oli öö väljas magamiseks talutav, maksimaalne külm saabus kusagil kella kaheksa ajal hommikul miinus kümnega.

Hiline ärkamine ja hommikusöök, mille lõhna järgi orienteerusid kohale ka Priit ja Mattias. Võmmorskis sai enne teele asumist uudistatud kohalikku tsässonit, misjärel rühkisime juba edasi üles-alla teed mööda Setomaa külakesse Obinitsa, lootuses leida veel mõni avatud pood. Tee kulmineerus Obinitsa järvelt püstloodis mäkke otse kunagiste lauda- ja tööstushoonete vahele ning sealt peatänavale viimast tundi lahti olevasse poodi, kus kõik meie jaoks vajalik olemas.

Poe ees premeerisime end seitsme kilomeetri kõndimise eest kihisevatega, peitsime õhtused peapreemiad kotti ning pimeduse saabudes hakkasime edasi astuma Piusa koobaste poole. Neli ja poolt kilomeetrit männimetsade vahel Piusa raudteesillani läks kähku. Selle silla juures pidasime lühikese füüsikatunni, kus juurdlesime lumesaani võimekuse üle, mille jäljed oli keegi silla tunneli betoonkraavi ja künka peale müstiliselt maha joonistanud. Laagripaik jäi meil sellesama silla lähedal asuvate vingete liivaküngaste vahele.

Läks jällegi kirveste-saagide testimiseks, hammockite riputamiseks ja onni vooderdamiseks. Õhtusöögi menüü oli rikkalik – hernesupp, praetud kukeseened tatraga, grillvorstid ning sinna juurde kuuluvad erinevad kraadijoogid. See öö oli soojem kui eelmine, hammockites väidetavalt lausa palav, aga ehk ajas hammockimehi higistama sinna kostev hundiulg.

Pühapäeva hommik algas turboga, kuna rongi väljumiseni jäid loetud tunnid ja ees ootas kümme kilomeetrit jäist teed. Siiski sai kiirkorras ära vaadatud koopasuud ja Piusa keskus, misjärel juba kiirkõnnis Orava poole. Oraval jäi isegi veel aega magus sai põske pista ja poolepäevaseks rongiretkeks üks saiakate võetud. Enne rongile astumist jõudis igaüks veel ära rääkida oma loo huvitavatest ühistranspordis kohatud reisijatest, kelledest kõnekaimaks osutus üks fekaalekstreemsusi armastav tegelane. Meie siiski nii ekstreemsed ei olnud ning meil lubati tugevast riietesse süübinud lõkkevingust hoolimata vaid ühe rongivahetusega Tallinnasse naasta.

Alam-Pedja teiselt poolt

30.09.-02.10.
Jüriküla
Mattias, Rasmus, Mart, Henri, Priit

Astusime tol septembrikuu viimasel, pimedal ning jahedal õhtul bussist maha, leides end hämaralt valgustatud inimtühjast Puurmani bussipeatusest. Nii Rasmusele, Mattiasele kui mulle oli pikema jututa selge, et metsa tulekuks sai seekord vägagi õige nädalavahetus valitud. Lasksime sellel mõnusal rahulikul õhustikul veidi endasse imenduda ning võtsime suuna Jüriküla poole.

Oli tõesti haruldane õhtu, polnud ei pilvi ega kuud ning õhk oli mõnusalt karge. Naljakas, kui nauditav saab olla pimedal reede õhtul tundide viisimööda ei kuhugi viivat metsateed jalutada! Tuul vaikselt kõrvus vihisemas, kaaslased kõrval juttu puhumas ning kõik ülejäänud peale meie valitute kaugel eemal soojades kodudes omi toimetusi tegemas. Nii hästi klapib see kombinatsioon.

Varsti hakkas meist vasakul looklema Pedja jõgi ning laagripaigani jäi veel viimane sirge. Jürikülast edasi viis juba matkarada, mis lookles mööda jõe ääres laiuvaid tohutuid niite. Meie õnneks asus lõkkease parimas punktis, ümberringi avardumas needsamad heinamaad ning meie kohal avanemas täies mõõtmes terve taevalaotus. Hämmastavalt selge ning kirgas oli taevas tol õhtul. Ei mäleta, et oleks nende lugematute matkade jooksul veel sellist vaatepilti näinud! Istusin vist pool õhtut näoga taeva poole ja ei suutnud oma silmi uskuda. Virmalisi seekord näha ei õnnestunud, nädal aega hiljem võis neid siin-seal aga vaadelda küll.










Hammockid olid meil loomulikult kaasas, aga kuna metsapiir tükk maad eemale jäi, avanes suurepärane võimalus tarpid seekord omapäi tokkide abil üles panna. Vaid matkakepid on sellest combost veel puudu...










Vaatamata hilistele öötundidele, mil magama sai, õnnestus mul juba varakult üles saada ning kalavetele suunduda. Tegelikult äratasid meid seltskond noori loodushuvilisi, kes kummipaatidega jõele läksid. Nagu näha-kuulda oli, pidasid nad kiivalt kinni vanast kaptenite seadusest, et alla 0,8 promilliga merele ei minda ;). Õnneks piisab värske õhu käes magades tunduvalt vähemast, kui harjumuspärased unetunnid. Kala peale mitmetunnist tubli pingutust saada loomulikult ei õnnestunud, aga see-eest säras päike näol ning hommik oli suurepärane.















Tegime rahulikult hommikusööki ja kohvi kondenspiimaga ning peatselt saabus meie seltskonda ka Mart. Nii nagu õhtul kokku lepitud sai, tegime Mattiase ning Rasmusega mehise kümbluse. Ei hakka kirjeldamagi, kui värskendav see oli. Hetk hiljem saabus ka Mardi bussist maha jäänud Meelis ning võtsime sammud järgmise sihtkoha poole.









Veidi aja pärast jõudsime vaatetornini, mille taga, suurte puude vahel asus teine lõkkeplats. Kollastesse lehtedesse mattunult nägi see soojas õhtuvalguses nii maaliline välja, et otsustasime kaugemale mitte minnagi. Pealegi jäi meil siis aega pilte teha, seeni otsida ning kala püüda. Raiskasin veelkord mitu tundi tulutule kalapüügile, kui paar käsiõngega saadud särge välja arvata. Puhas püügirõõm muidugi seegi. Meelis ja Rasmus tegid suurema ringi, et seeni leida, kuid sealsed metsad polnud päris need ning võis praetud kukeseened jäid järmiseks korraks. Õhtuhämaruse saabudes tegime kaadris sujuva vahetuse, millega Mardi lahkumisel võtsime vastu Henri.















Hammockeid panime teiseks ööseks üles kogunisti neli ning ööga rahule jääjaid oli just niisama palju.

Kõrve kalaretk nr 4

5.-7. august
Kõrve, Jussi järved
Nele, Henri, Priit

Augusti algus viis vapramad võitlejad järjekordselt vanadele-tuttavatele Jussi kalavetele.Minul õnnestus Tamsalu poole liikuva Gerdiga Piibe mnt.-lt mahapöördeni küüti saada ning sealt jätkasin viimasele lõigule rattaga. Suveõhtused Kõrve kruusateed olid nauditavad ja värskendavad nagu alati. Henri ja Nele valisid samuti kaherattalise sõiduriista, kuid selle vähema jalavaevaga.















Lina- ja Pikkjärve vaheline oleng pakkus kõike traditsioonilist. Sai ujutud ja gillitud, seeni korjatud ja veini joodud ning kalasuppi keedetud. Käsikaga õnnestus tuttavaist paigust kääbusahvenat saada, mis enesegi üllatuseks küpsetatuna, oma väiksusele vaatamata, arvestatava suutäie pakkusid. Traditsiooni kohaselt jäid spinnakalad järve ning lante pealekauba.











Hammock pakkus senikogematut magamiskogemust ja mõistetavalt tuli seda teisekski ööks jäädes kogeda! Kahjuks ei suutnud suvine ilmataat mõistliku matkailmaga üllatada ning vihm jäi taeva, nähtavasti sügismatku varitsema. Uuel silnyl. tarp'il hammocki kohal jäi seega õnnistus saamata.

Soodla traditsioon

16.-17. juuli
Soodla
Henri, Priit

Juba teist järjestikust aastat tähistasime edukat triatloni läbimist kerge grilli ja külma õluga Soodla veehoidla ääres. Tase jäi küll eelmisele aastale veidi alla, kuna puudusid pudelihoidjaga klapptoolid veepiiril istumiseks ja vastaskalda tümm ei kurdistanud. See-eest oli vesi soe nagu ikka ja kõik sääsed hoidsid Henri ligidusse.

Leedu rattatripp

21. - 27. mai
Läti>Põhja-Leedu>Läti
Mart, Priit

Proloog

Eelmisel suvel alustatud jalgrattamatkade sari sai sel aastal jätku Leedu näol. Kuna eelmisel aastal oli rada liiga huvitav, looduskaunis ja lühike, siis sai sel aastal planeeritud reis Leedu loodeosasse, kus igasugused vaatamisväärsused puudusid ning sõita tuli pikki vahemaid teedel, millelt pärisime vibratsioonitõve.















Perse ja sadula ice breaking party (21. mai)

Kuna eestlased ja lätlased ei saanud oma rongiaegasid klappima olime sunnitud ka Valgasse sõitma ratastel, sestap kasutasime maijooksjate Tartu rongi ja sõitsime kõigi naiste kõrval hirmkalli hinna eest põrandal istudes Taaralinna. Kiire tankimise peatus ning tutvus sadulaga võis alata, kuidagi ebamugav ja kange oli, aga enne südööd jõudsime Rõngusse, kus alevikus esineva lembelauliku pehmete nootide saatel kaelakarbonaadi praadisime ja päeva õhtusse saatsime.

Kiirustades Läti poole (22. mai)

Selleks, et õigeaegselt rongile jõuda, tuli ärgata enne kukelaulu. Hommikupudru kõrval oli lausa kohustuslik turnida ka Rõngu vasallilinnuse varemetel, mistõttu jäid rongini vaid loetud tunnid. Õnneks olid languseid rohkem kui tõuse, millest tulenevalt jõudsime jaama piisavalt vara, nii et jäi aega ülegi, et varuda kodumaist humalajooki pikaks rongireisiks. Huvitaval kombel ei möödunudki rongisõit Valga-Riia liinil igavalt, kuna Valmieras tuli meie vagunisse kamp lõunanaabreid, kes olid lõpetanud paadimatka ja suundusid Riiga. Kamba ninamees oli oma uue iPhone’i Koiva jõkke uputanud ning ravis kurbust erinevate vägijookidega. Loomulikult tehti kiiresti tutvust ja asuti rahvuste kohta käivate naljadega üksteist üle trumpama. Sel korral tuli tunnistada lätlaste paremust. Lohutuseks premeeriti meid konservi ja pilsneriga. Üks väiksema sõnavaraga tüüp pakkus ühtäkki, et Edgarsil on üks muna (egg) ka, mille peale ilmselgelt bravuurikas lõunanaaber ei avanud munakarpi vaid lasi püksid rebadele ning demonstreeris poolele vagunile oma kerasid.

Riias degusteerisime pitsat ja jäätisekoksi ning jätkasime rongisõitu Riia-Liepaja liinil, kus võitlesime ülesöömisega. Priidul hakkas isegi nii paha, et voolis ajaviiteks oma pedaalile puust seibi, lootuses järgmised päevad kahe jalaga vändata. Olgu öeldud, et see ei jäänud tal viimaseks seibiks. Pärast kolmetunnist sõitu olime lõpuks Läti suuruselt kolmandas linnas Liepajas, mis üllatas meid oma eripärase arhitektuuri, munakivitänavate ja trammiteedega. Kuna ilusates linnades me sel retkel pikemalt peatuda ei plaaninud, siis vurasime kohe linnast välja, kus ca 15 km pärast õnnestus leida valgetel liivadel asuv kämping. Õhtu kulmineerus ujumise ja grillimisega.










Leedu – karjamaade maa (23. mai)

Hommikul jätkasime sõitu Palanga maanteel kuni Nica’ni. Läti Nica on minu silmis nüüd vähemalt sama kuulus, kui sama nime kandev maailmakuulus kuurortlinn Prantsusmaa lõunarannikul, kuna just seal linnas suutis suitsupääsuke ornitoloogiahuvilisele Priidule silma sirtsutada. Ühtlasi sai selles linnas poodi külastatud ja koduseid Läti kotlete proovitud.

Järgnes ca 25 km kruusateid, kuni lõpuks kauaoodatud Leedumaale jõudsime. Koheselt tõusis tuul ja suurenes löökaukude kontsentratsioon, ainsateks vaatamisväärsusteks olid erivärvilised lehmad. Esimeseks peatuspaigaks osutus Skuodas’e nimeline väikelinn, kus mitte kaugel Maximast asus müüridega varajatud õllekas, milles taskukohase hinna eest Ekstra nimelist kihisevat sai. Suure õhinaga jätkasime shoppinguga kohalikus keskuses, kust mitu korvitäit head ja paremat kohalikku kraami ostetud sai, muuhulgas langevarju võrguga kalaleti akvaariumist püütud karpkala.

Laagripaiga soovisime leida kusagil veekogu ääres, neist lähimani oli ca 20 km pikkune lõik lõputu pikkusega maanteed maksimaalse külgtuulega. Maandusime lõpuks Šaukliai nimelise kolkaküla külje all oleva konnajärve äärde. See koht oli eriti meeldejääv, kuna seal harrastavad kohalikud amishid keset ööd lastekäruga „pampusid“ vedada. Ilmselt oli see üheks põhjuseks, miks järgneval ööl taskunoa padja alla unustasin.

Žemaitijos nacionalis parkas (24. mai)

Sel päeval pidime jõudma meie sihtkohta - Žemaitijos’i rahvusparki. Õnneks oli tee võimalikult kivine ja auklik ning üha tugevnev tuul vastu, mistõttu nautisime igat tõusu. Lõunaoote serveerisime kohaliku jäätise ja kalja näol Nonentai agraarküla poe juures, mis avati täpselt kell kaks päeval, et kohalikud enne õllemüügi algust põllud küntud saaks. Põnevuse huvides valisime järgneva otsetee nende samade põldude vahelt, mis pärast paari kilomeetrit kulmineerus jällegi karjamaaga. Tore oli, saime sama teed tagasi sõtkuda ning ringiga rahvuspargi keskusesse Plateliasse vändata. Loomulikult oli pargi suurim vaatamisväärsus, nõukogude militaarbaas, sel hooajal remondis. Igatahes olime kohaliku turismikeskuse tõmbenumbriks, kuna lõbus infotädi tegi meist terve fotoseeria.

Tegime hilise lõunasöögi Plateliu järve äärses restoranis ning jätkasime sõitu Seda suunas. Millegipärast valisime jälle otsetee, sedakorda suurema maantee, kus ligi 35se tunnikiirusega uhada sai. Õhtu lõpetasime Plinkšiu järve äärses mõisapargis, kus bordelli meenutavas nõukogude aegses marmortreppide ja -sammastega ning vilkuva interjööriga hotellis ka striptiisitümpsu saatel pesta sai. Saun osutus kahtlaselt kalliks, ilmselt sisaldas see hind ka kohaliku näitsiku pesuteenuseid.

Leedumaa külaelu ja kaevandused (25. mai)

See oli kogu reisi kõige tuulisem päev, kus saime terve hommiku nautida kruusaseid külavaheteid ning siis kui kurk oli tolmust eriti kuivaks muutunud leidsime keset kruusakõrbe väikese ja avatud kaupluse, kus suureks üllatuseks oli kaheliitriste karude kõrval ka kaks keskmise kangusega karastusjooki, mis poe taga kohalike puhkenurgas eriti hästi alla libisesid.

Lõunaks jõudsime Viekšniai alevikku, kus üllataval kombel tõsisel lõunaajal ei kakerdanud ühegi poes ees korralikku õllesõpra. Nimelt olid kõik päevavargad keset päeva kohalikus kõrtsis, sest seal maksis õlle sama palju kui poes. Ka meie jäime kümnekroonise õlle ja paarikümnese kotletipraega väga rahule, magustoiduks sai kõrvalasuvast poest magusa saiapätsi ka.

Järgmised paarkümmend kilomeetrit Akmeneni läksid kiiresti ning enne laagripaika maabumist otsustasime külastada üht kohvikut, kus menüüs oleva viie erineva kohvi asemel sai vaid röövlikohvi, mille lõppedes tuli puruste hambavahedega tingimata prilllauata tualetti külastada. Turgutava kohvilaksu jätkuks varusime poest õhtusöögi materjali ning magusa Bulgaaria veini, kuna valik piirdus vaid selle riigi magusate ja väga magusate veinide vahel. Laagripaigaks valisime tol õhtul sinise veega tehisjärve Menciai tsemenditööstuse külje all, kus Priidul õnnestus püüda isegi paar ühe peaga kala, mina piirdusin vaid paari puugiga.

Tagasi Lätimaale (26. mai)

Vot sellel hommikul päike alles kõrvetas, pärast traditsioonilist seemneputru koristasime klaasikildudele püstitatud telgi ja väntasime piirilinna Zagaresse, kus jätsime Leeduga hüvasti ning ostsime suveniire. Viimased õnnestus meil soetada väikelinna alkoletist, kus igasugu huvitavat kraami leidus, samal ajal kui mustlased meie rataste vastu huvi tundsid. Nende poolt sai kohendatud rattakotte, pidureid ja käiguvahetajaid.

Läti tervitas meid jällegi kruusateega, mis peagi lõppes ning asendus künkliku asfaltiga. Pärastlõunaks jõudsime looduskaunisse Tervetesse, kus vinge sajandivanuse jõeäärse maja terrassil head ja paremat süüa ja juua pakuti. Eriti positiivseks avastuseks osutus kohalik rikkaliku humalaga eripruul. Olgugi, et turismiinfokeskuse tädid meid ööseks sinna meelitasid, seadsime oma eesmärgiks 31 km kaugusel oleva Jelgava linna. Korraliku sõidutempo näol see ka õnnestus. Ees ootas Lici puhkekeskus ja konteinersaun koos mõnusalt külma jõeveega täidetud tünniga. See oli igati vääriline lõpp-punkt seekordsele rattatripile.

Mart