30.09.-02.10.
Jüriküla
Mattias, Rasmus, Mart, Henri, Priit
Astusime tol septembrikuu viimasel, pimedal ning jahedal õhtul bussist maha, leides end hämaralt valgustatud inimtühjast Puurmani bussipeatusest. Nii Rasmusele, Mattiasele kui mulle oli pikema jututa selge, et metsa tulekuks sai seekord vägagi õige nädalavahetus valitud. Lasksime sellel mõnusal rahulikul õhustikul veidi endasse imenduda ning võtsime suuna Jüriküla poole.
Oli tõesti haruldane õhtu, polnud ei pilvi ega kuud ning õhk oli mõnusalt karge. Naljakas, kui nauditav saab olla pimedal reede õhtul tundide viisimööda ei kuhugi viivat metsateed jalutada! Tuul vaikselt kõrvus vihisemas, kaaslased kõrval juttu puhumas ning kõik ülejäänud peale meie valitute kaugel eemal soojades kodudes omi toimetusi tegemas. Nii hästi klapib see kombinatsioon.
Varsti hakkas meist vasakul looklema Pedja jõgi ning laagripaigani jäi veel viimane sirge. Jürikülast edasi viis juba matkarada, mis lookles mööda jõe ääres laiuvaid tohutuid niite. Meie õnneks asus lõkkease parimas punktis, ümberringi avardumas needsamad heinamaad ning meie kohal avanemas täies mõõtmes terve taevalaotus. Hämmastavalt selge ning kirgas oli taevas tol õhtul. Ei mäleta, et oleks nende lugematute matkade jooksul veel sellist vaatepilti näinud! Istusin vist pool õhtut näoga taeva poole ja ei suutnud oma silmi uskuda. Virmalisi seekord näha ei õnnestunud, nädal aega hiljem võis neid siin-seal aga vaadelda küll.
Hammockid olid meil loomulikult kaasas, aga kuna metsapiir tükk maad eemale jäi, avanes suurepärane võimalus tarpid seekord omapäi tokkide abil üles panna. Vaid matkakepid on sellest combost veel puudu...
Vaatamata hilistele öötundidele, mil magama sai, õnnestus mul juba varakult üles saada ning kalavetele suunduda. Tegelikult äratasid meid seltskond noori loodushuvilisi, kes kummipaatidega jõele läksid. Nagu näha-kuulda oli, pidasid nad kiivalt kinni vanast kaptenite seadusest, et alla 0,8 promilliga merele ei minda ;). Õnneks piisab värske õhu käes magades tunduvalt vähemast, kui harjumuspärased unetunnid. Kala peale mitmetunnist tubli pingutust saada loomulikult ei õnnestunud, aga see-eest säras päike näol ning hommik oli suurepärane.
Tegime rahulikult hommikusööki ja kohvi kondenspiimaga ning peatselt saabus meie seltskonda ka Mart. Nii nagu õhtul kokku lepitud sai, tegime Mattiase ning Rasmusega mehise kümbluse. Ei hakka kirjeldamagi, kui värskendav see oli. Hetk hiljem saabus ka Mardi bussist maha jäänud Meelis ning võtsime sammud järgmise sihtkoha poole.
Veidi aja pärast jõudsime vaatetornini, mille taga, suurte puude vahel asus teine lõkkeplats. Kollastesse lehtedesse mattunult nägi see soojas õhtuvalguses nii maaliline välja, et otsustasime kaugemale mitte minnagi. Pealegi jäi meil siis aega pilte teha, seeni otsida ning kala püüda. Raiskasin veelkord mitu tundi tulutule kalapüügile, kui paar käsiõngega saadud särge välja arvata. Puhas püügirõõm muidugi seegi. Meelis ja Rasmus tegid suurema ringi, et seeni leida, kuid sealsed metsad polnud päris need ning võis praetud kukeseened jäid järmiseks korraks. Õhtuhämaruse saabudes tegime kaadris sujuva vahetuse, millega Mardi lahkumisel võtsime vastu Henri.
Hammockeid panime teiseks ööseks üles kogunisti neli ning ööga rahule jääjaid oli just niisama palju.
Jüriküla
Mattias, Rasmus, Mart, Henri, Priit
Astusime tol septembrikuu viimasel, pimedal ning jahedal õhtul bussist maha, leides end hämaralt valgustatud inimtühjast Puurmani bussipeatusest. Nii Rasmusele, Mattiasele kui mulle oli pikema jututa selge, et metsa tulekuks sai seekord vägagi õige nädalavahetus valitud. Lasksime sellel mõnusal rahulikul õhustikul veidi endasse imenduda ning võtsime suuna Jüriküla poole.
Oli tõesti haruldane õhtu, polnud ei pilvi ega kuud ning õhk oli mõnusalt karge. Naljakas, kui nauditav saab olla pimedal reede õhtul tundide viisimööda ei kuhugi viivat metsateed jalutada! Tuul vaikselt kõrvus vihisemas, kaaslased kõrval juttu puhumas ning kõik ülejäänud peale meie valitute kaugel eemal soojades kodudes omi toimetusi tegemas. Nii hästi klapib see kombinatsioon.
Varsti hakkas meist vasakul looklema Pedja jõgi ning laagripaigani jäi veel viimane sirge. Jürikülast edasi viis juba matkarada, mis lookles mööda jõe ääres laiuvaid tohutuid niite. Meie õnneks asus lõkkease parimas punktis, ümberringi avardumas needsamad heinamaad ning meie kohal avanemas täies mõõtmes terve taevalaotus. Hämmastavalt selge ning kirgas oli taevas tol õhtul. Ei mäleta, et oleks nende lugematute matkade jooksul veel sellist vaatepilti näinud! Istusin vist pool õhtut näoga taeva poole ja ei suutnud oma silmi uskuda. Virmalisi seekord näha ei õnnestunud, nädal aega hiljem võis neid siin-seal aga vaadelda küll.
Hammockid olid meil loomulikult kaasas, aga kuna metsapiir tükk maad eemale jäi, avanes suurepärane võimalus tarpid seekord omapäi tokkide abil üles panna. Vaid matkakepid on sellest combost veel puudu...
Vaatamata hilistele öötundidele, mil magama sai, õnnestus mul juba varakult üles saada ning kalavetele suunduda. Tegelikult äratasid meid seltskond noori loodushuvilisi, kes kummipaatidega jõele läksid. Nagu näha-kuulda oli, pidasid nad kiivalt kinni vanast kaptenite seadusest, et alla 0,8 promilliga merele ei minda ;). Õnneks piisab värske õhu käes magades tunduvalt vähemast, kui harjumuspärased unetunnid. Kala peale mitmetunnist tubli pingutust saada loomulikult ei õnnestunud, aga see-eest säras päike näol ning hommik oli suurepärane.
Tegime rahulikult hommikusööki ja kohvi kondenspiimaga ning peatselt saabus meie seltskonda ka Mart. Nii nagu õhtul kokku lepitud sai, tegime Mattiase ning Rasmusega mehise kümbluse. Ei hakka kirjeldamagi, kui värskendav see oli. Hetk hiljem saabus ka Mardi bussist maha jäänud Meelis ning võtsime sammud järgmise sihtkoha poole.
Veidi aja pärast jõudsime vaatetornini, mille taga, suurte puude vahel asus teine lõkkeplats. Kollastesse lehtedesse mattunult nägi see soojas õhtuvalguses nii maaliline välja, et otsustasime kaugemale mitte minnagi. Pealegi jäi meil siis aega pilte teha, seeni otsida ning kala püüda. Raiskasin veelkord mitu tundi tulutule kalapüügile, kui paar käsiõngega saadud särge välja arvata. Puhas püügirõõm muidugi seegi. Meelis ja Rasmus tegid suurema ringi, et seeni leida, kuid sealsed metsad polnud päris need ning võis praetud kukeseened jäid järmiseks korraks. Õhtuhämaruse saabudes tegime kaadris sujuva vahetuse, millega Mardi lahkumisel võtsime vastu Henri.
Hammockeid panime teiseks ööseks üles kogunisti neli ning ööga rahule jääjaid oli just niisama palju.
