23.-24. märts
Varbola > Adila
Priit
Haarasin kinni kahest vabast päevast ja viimastest imeilusatest talveilmadest ning seadsin sammud metsa poole. Tahtsin veelkord raagus tammedega ümbritsetud Varbola maalinna näha ja selle ümbruses veidi ringi vaadata. Linnuse maagia toimis ka seekord. Kohale jõudes oli päike pilvede taha peitunud, kattes metsa sünge kumaga. See pidi küll kõige vaiksem koht meie maal olema.
Otsisin Maa-ameti aerokaartidelt välja kohaliku pärandikultuuri objektid ning asusin avastama vana taliteed linnurabas. Lund oli metsas tublisti üle sääre, avatud kohtadel oli päike aga selle nii tihedaks pakkinud, et rabas kõndisin kui asfaldil. Sellel rajal polnud keegi tubli tükk aega liikunud ja sihil püsida oli päris keeruline. Tänu detailsele aerokaardi väljatrükile suutsin end kohati siiski kaardile panna ja otse läbi raba ööbimiskohta lõigata.
Loomi on Linnurabas küllaga. Ei saanud viit minutitki ilma põdra-, kitse- ja seajälgi nägemata kõndida. Kokkuvõttes väisasin vilksamisi põgenevaid põtru, hommikueinet jahtivat rebast, hiirt ootavat viud. Öine hundikarja laamendamine ei lubanud ka rahulikult magada.
See oli ideaalne matk. Nägin loomi, ei näinud inimesi, teedel praktiliselt ei kõndinud, külma oli -14. Magada sain tohutu kuuse kaitsvate okste varjus, nagu looduslikus telgis. Raba on kindel koht, kuhu talviti ronida - läbitavus on väga hea ja vaade väga eriline.
Bacalhau – Portugali rahvuskala
5 päeva tagasi