Läti>Põhja-Leedu>Läti
Mart, Priit
Proloog
Eelmisel suvel alustatud jalgrattamatkade sari sai sel aastal jätku Leedu näol. Kuna eelmisel aastal oli rada liiga huvitav, looduskaunis ja lühike, siis sai sel aastal planeeritud reis Leedu loodeosasse, kus igasugused vaatamisväärsused puudusid ning sõita tuli pikki vahemaid teedel, millelt pärisime vibratsioonitõve.
Perse ja sadula ice breaking party (21. mai)
Kuna eestlased ja lätlased ei saanud oma rongiaegasid klappima olime sunnitud ka Valgasse sõitma ratastel, sestap kasutasime maijooksjate Tartu rongi ja sõitsime kõigi naiste kõrval hirmkalli hinna eest põrandal istudes Taaralinna. Kiire tankimise peatus ning tutvus sadulaga võis alata, kuidagi ebamugav ja kange oli, aga enne südööd jõudsime Rõngusse, kus alevikus esineva lembelauliku pehmete nootide saatel kaelakarbonaadi praadisime ja päeva õhtusse saatsime.Kiirustades Läti poole (22. mai)
Selleks, et õigeaegselt rongile jõuda, tuli ärgata enne kukelaulu. Hommikupudru kõrval oli lausa kohustuslik turnida ka Rõngu vasallilinnuse varemetel, mistõttu jäid rongini vaid loetud tunnid. Õnneks olid languseid rohkem kui tõuse, millest tulenevalt jõudsime jaama piisavalt vara, nii et jäi aega ülegi, et varuda kodumaist humalajooki pikaks rongireisiks. Huvitaval kombel ei möödunudki rongisõit Valga-Riia liinil igavalt, kuna Valmieras tuli meie vagunisse kamp lõunanaabreid, kes olid lõpetanud paadimatka ja suundusid Riiga. Kamba ninamees oli oma uue iPhone’i Koiva jõkke uputanud ning ravis kurbust erinevate vägijookidega. Loomulikult tehti kiiresti tutvust ja asuti rahvuste kohta käivate naljadega üksteist üle trumpama. Sel korral tuli tunnistada lätlaste paremust. Lohutuseks premeeriti meid konservi ja pilsneriga. Üks väiksema sõnavaraga tüüp pakkus ühtäkki, et Edgarsil on üks muna (egg) ka, mille peale ilmselgelt bravuurikas lõunanaaber ei avanud munakarpi vaid lasi püksid rebadele ning demonstreeris poolele vagunile oma kerasid. 
Riias degusteerisime pitsat ja jäätisekoksi ning jätkasime rongisõitu Riia-Liepaja liinil, kus võitlesime ülesöömisega. Priidul hakkas isegi nii paha, et voolis ajaviiteks oma pedaalile puust seibi, lootuses järgmised päevad kahe jalaga vändata. Olgu öeldud, et see ei jäänud tal viimaseks seibiks. Pärast kolmetunnist sõitu olime lõpuks Läti suuruselt kolmandas linnas Liepajas, mis üllatas meid oma eripärase arhitektuuri, munakivitänavate ja trammiteedega. Kuna ilusates linnades me sel retkel pikemalt peatuda ei plaaninud, siis vurasime kohe linnast välja, kus ca 15 km pärast õnnestus leida valgetel liivadel asuv kämping. Õhtu kulmineerus ujumise ja grillimisega.
Leedu – karjamaade maa (23. mai)
Hommikul jätkasime sõitu Palanga maanteel kuni Nica’ni. Läti Nica on minu silmis nüüd vähemalt sama kuulus, kui sama nime kandev maailmakuulus kuurortlinn Prantsusmaa lõunarannikul, kuna just seal linnas suutis suitsupääsuke ornitoloogiahuvilisele Priidule silma sirtsutada. Ühtlasi sai selles linnas poodi külastatud ja koduseid Läti kotlete proovitud.
Järgnes ca 25 km kruusateid, kuni lõpuks kauaoodatud Leedumaale jõudsime. Koheselt tõusis tuul ja suurenes löökaukude kontsentratsioon, ainsateks vaatamisväärsusteks olid erivärvilised lehmad. Esimeseks peatuspaigaks osutus Skuodas’e nimeline väikelinn, kus mitte kaugel Maximast asus müüridega varajatud õllekas, milles taskukohase hinna eest Ekstra nimelist kihisevat sai. Suure õhinaga jätkasime shoppinguga kohalikus keskuses, kust mitu korvitäit head ja paremat kohalikku kraami ostetud sai, muuhulgas langevarju võrguga kalaleti akvaariumist püütud karpkala.
Laagripaiga soovisime leida kusagil veekogu ääres, neist lähimani oli ca 20 km pikkune lõik lõputu pikkusega maanteed maksimaalse külgtuulega. Maandusime lõpuks Šaukliai nimelise kolkaküla külje all oleva konnajärve äärde. See koht oli eriti meeldejääv, kuna seal harrastavad kohalikud amishid keset ööd lastekäruga „pampusid“ vedada. Ilmselt oli see üheks põhjuseks, miks järgneval ööl taskunoa padja alla unustasin. 
Žemaitijos nacionalis parkas (24. mai)
Sel päeval pidime jõudma meie sihtkohta - Žemaitijos’i rahvusparki. Õnneks oli tee võimalikult kivine ja auklik ning üha tugevnev tuul vastu, mistõttu nautisime igat tõusu. Lõunaoote serveerisime kohaliku jäätise ja kalja näol Nonentai agraarküla poe juures, mis avati täpselt kell kaks päeval, et kohalikud enne õllemüügi algust põllud küntud saaks. Põnevuse huvides valisime järgneva otsetee nende samade põldude vahelt, mis pärast paari kilomeetrit kulmineerus jällegi karjamaaga. Tore oli, saime sama teed tagasi sõtkuda ning ringiga rahvuspargi keskusesse Plateliasse vändata. Loomulikult oli pargi suurim vaatamisväärsus, nõukogude militaarbaas, sel hooajal remondis. Igatahes olime kohaliku turismikeskuse tõmbenumbriks, kuna lõbus infotädi tegi meist terve fotoseeria.
Tegime hilise lõunasöögi Plateliu järve äärses restoranis ning jätkasime sõitu Seda suunas. Millegipärast valisime jälle otsetee, sedakorda suurema maantee, kus ligi 35se tunnikiirusega uhada sai. Õhtu lõpetasime Plinkšiu järve äärses mõisapargis, kus bordelli meenutavas nõukogude aegses marmortreppide ja -sammastega ning vilkuva interjööriga hotellis ka striptiisitümpsu saatel pesta sai. Saun osutus kahtlaselt kalliks, ilmselt sisaldas see hind ka kohaliku näitsiku pesuteenuseid. 
Leedumaa külaelu ja kaevandused (25. mai)
See oli kogu reisi kõige tuulisem päev, kus saime terve hommiku nautida kruusaseid külavaheteid ning siis kui kurk oli tolmust eriti kuivaks muutunud leidsime keset kruusakõrbe väikese ja avatud kaupluse, kus suureks üllatuseks oli kaheliitriste karude kõrval ka kaks keskmise kangusega karastusjooki, mis poe taga kohalike puhkenurgas eriti hästi alla libisesid.
Lõunaks jõudsime Viekšniai alevikku, kus üllataval kombel tõsisel lõunaajal ei kakerdanud ühegi poes ees korralikku õllesõpra. Nimelt olid kõik päevavargad keset päeva kohalikus kõrtsis, sest seal maksis õlle sama palju kui poes. Ka meie jäime kümnekroonise õlle ja paarikümnese kotletipraega väga rahule, magustoiduks sai kõrvalasuvast poest magusa saiapätsi ka.
Järgmised paarkümmend kilomeetrit Akmeneni läksid kiiresti ning enne laagripaika maabumist otsustasime külastada üht kohvikut, kus menüüs oleva viie erineva kohvi asemel sai vaid röövlikohvi, mille lõppedes tuli puruste hambavahedega tingimata prilllauata tualetti külastada. Turgutava kohvilaksu jätkuks varusime poest õhtusöögi materjali ning magusa Bulgaaria veini, kuna valik piirdus vaid selle riigi magusate ja väga magusate veinide vahel. Laagripaigaks valisime tol õhtul sinise veega tehisjärve Menciai tsemenditööstuse külje all, kus Priidul õnnestus püüda isegi paar ühe peaga kala, mina piirdusin vaid paari puugiga.Tagasi Lätimaale (26. mai)
Vot sellel hommikul päike alles kõrvetas, pärast traditsioonilist seemneputru koristasime klaasikildudele püstitatud telgi ja väntasime piirilinna Zagaresse, kus jätsime Leeduga hüvasti ning ostsime suveniire. Viimased õnnestus meil soetada väikelinna alkoletist, kus igasugu huvitavat kraami leidus, samal ajal kui mustlased meie rataste vastu huvi tundsid. Nende poolt sai kohendatud rattakotte, pidureid ja käiguvahetajaid.Läti tervitas meid jällegi kruusateega, mis peagi lõppes ning asendus künkliku asfaltiga. Pärastlõunaks jõudsime looduskaunisse Tervetesse, kus vinge sajandivanuse jõeäärse maja terrassil head ja paremat süüa ja juua pakuti. Eriti positiivseks avastuseks osutus kohalik rikkaliku humalaga eripruul.
Olgugi, et turismiinfokeskuse tädid meid ööseks sinna meelitasid, seadsime oma eesmärgiks 31 km kaugusel oleva Jelgava linna. Korraliku sõidutempo näol see ka õnnestus. Ees ootas Lici puhkekeskus ja konteinersaun koos mõnusalt külma jõeveega täidetud tünniga. See oli igati vääriline lõpp-punkt seekordsele rattatripile.Mart