20.-22. jaanuarKoidula>Obinitsa>Piusa>Orava
Mart, Mattias, Rasmus, Meelis, Ivo, Priit
Sedakorda oli soov talvematk teha kusagil eriti kaugel, niisiis võtsime reede vabaks ja ostsime pärastlõunal jaamast rongipiletid kõigekaugemasse sihtkohta ehk Koidula jaama. Ilm oli matkaks parim võimalik ehk mõned kraadid miinust ja parajalt lund. Kella kolmene rong oli rahvast ääreni täis, lisaks meie neljasele seltskonnale ja mitmetele teistele töölt ärahiilinutele, leidus vee
l üks punt talvisesse metsa pagejaid, kes juba varakult sooja tegema hakkasid. Mis seal rongis ikka viis tundi ühtejutti teha, kui kaarte taguda ja viimast sooja ammutada.
Kella kaheksaks olime Koidulas, saladuslikus uues jaamas, mida ühegi atlase või veebikaardi peal veel kujutatud ei ole ning mööda kaardil kujutamata teed sai ka Võmmorski poole tatsama hakatud, lootuses leida Piusa ääres mõni metsane laagripaik. Ent jõeäär Võmmorski lähistel ühtki sellest ei pakkunud, vähemalt pimedas mitte, sestap ronisime silmapiiril asuva kõrgeima künka otsa.
Lõkke süütamisega mingit probleemi ei olnud, metsakuiva oli küllalt, pigem oli katsumuseks varjualuse püstitamine, kus vaagisime vähe pikemalt vaiade pikkuse ja paigutamise üle. Vaiade nottimiseks oli igaühel peale minu mõni uus saag või kirves kaasas, viimase usaldas Meelis ka mulle, ent ilma pikema instruktaažita. See julge otsus sai saatuslikuks, sest kui oma vireleva pealambist seasilmaga olin raiunud kõik vajalikud vaiad, selgus kirve tagastamisel, et oksad sai maha võetud vutlaris teraga, läbi neetide. Rohkem mulle sel õhtul mingeid teravaid asju ei usaldatud, piirdusin vaid lusikaga kartulipudru segamiseks. Pärast südaööd oli tunda temperatuuri alanemist, aga üldiselt oli öö väljas magamiseks talutav, maksimaalne külm saabus kusagil kella kaheksa ajal hommikul miinus kümnega.
Hiline ärkamine ja hommikusöök, mille lõhna järgi orienteerusid kohale ka Priit ja Mattias. Võmmorskis sai enne teele asumist uudistatud kohalikku tsässonit, misjärel rühkisime juba edasi üles-alla teed mööda Setomaa külakesse Obinitsa, lootuses leida veel mõni avatud pood. Tee kulmineerus Obinitsa järvelt püstloodis mäkke otse kunagiste lauda- ja tööstushoonete vahele ning sealt peatänavale viimast tundi lahti olevasse poodi, kus kõik meie jaoks vajalik olemas.
Poe ees premeerisime end seitsme kilomeetri kõndimise eest kihisevatega, peitsime õhtused peapreemiad kotti ning pimeduse saabudes hakkasime edasi astuma Piusa koobaste poole. Neli ja poolt kilomeetrit männimetsade vahel Piusa raudteesillani läks kähku. Selle silla juures pidasime lühikese füüsikatunni, kus juurdlesime lumesaani võimekuse üle, mille jäljed oli keegi silla tunneli betoonkraavi ja künka peale müstiliselt maha joonistanud. Laagripaik jäi meil sellesama silla lähedal asuvate vingete liivaküngaste vahele.
Läks jällegi kirveste-saagide testimiseks, hammockite riputamiseks ja onni vooderdamiseks. Õhtusöögi menüü oli rikkalik – hernesupp, praetud kukeseened tatraga, grillvorstid ning sinna juurde kuuluvad erinevad kraadijoogid. See öö oli soojem kui eelmine, hammockites väidetavalt lausa palav, aga ehk ajas hammockimehi higistama sinna kostev hundiulg.
Pühapäeva hommik algas turboga, kuna rongi väljumiseni jäid loetud tunnid ja ees ootas kümme kilomeetrit jäist teed. Siiski sai kiirkorras ära vaadatud koopasuud ja Piusa keskus, misjärel juba kiirkõnnis Orava poole. Oraval jäi isegi veel aega magus sai põske pista ja poolepäevaseks rongiretkeks üks saiakate võetud. Enne rongile astumist jõudis igaüks veel ära rääkida oma loo huvitavatest ühistranspordis kohatud reisijatest, kelledest kõnekaimaks osutus üks fekaalekstreemsusi armastav tegelane. Meie siiski nii ekstreemsed ei olnud ning meil lubati tugevast riietesse süübinud lõkkevingust hoolimata vaid ühe rongivahetusega Tallinnasse naasta.
