Märtsikuu kevadmatk ehk kuidas me vallutasime Puise nina(27-29. märts 2009)
Osalejad: Priit, Kristel, Karlis, Mattias, Meelis, Mart, Nastja, Janno, Hannes, Merilin
Marsruut: Tallinn-Haapsalu-Rohuküla-Pusku-Topu-Tuuru-Kiideva-Puise-Haapsalu-Tallinn.
Õhutemperatuur: 0...+2
Reede, 27.märts
Kui me reedel pärast tööpäeva lõppu bussijaama jõudsime, olid Priit, Kristel, Mattias ja Karlis juba laagriplatsil. Tegime bussis reede õhtule kohased õlled ning 2h möödudes võis retk Rohuküla sadamast alata. Esialgne plaan rännata piki rannikut Pusku poolsaare tippu tuli maha matta, kuna pilkane pimedus ja tarastatud mereäärsed maalapid tegid selle võimalikult raskeks. Õnneks oli meie hommikune reisiseltskond endast jäljed maha jätnud ning 2h rännak tundus vaid õhtuse jalutuskäiguna. Kahjuks kukkus meie suur hirmutamistervitus haledalt läbi, kuna metssigade nägemisest inspiratsiooni saanud Priit, Karlis ja Mattias olid meist ette jõudnud. Kiire kohanemine laagriplatsiga, õhtusöök ning mõistatusmängud ürdinapside saatel võisid alata. See kestis vist tunde, kui alles keskööl magama saime. Ja nii me siis õrna lumesaju saatel uinusime, kes tundis end Mary ja kes Johnny’na, või kes pures ikka lambilüliti kallal...
Osalejad: Priit, Kristel, Karlis, Mattias, Meelis, Mart, Nastja, Janno, Hannes, Merilin
Marsruut: Tallinn-Haapsalu-Rohuküla-Pusku-Topu-Tuuru-Kiideva-Puise-Haapsalu-Tallinn.
Õhutemperatuur: 0...+2
Reede, 27.märts
Kui me reedel pärast tööpäeva lõppu bussijaama jõudsime, olid Priit, Kristel, Mattias ja Karlis juba laagriplatsil. Tegime bussis reede õhtule kohased õlled ning 2h möödudes võis retk Rohuküla sadamast alata. Esialgne plaan rännata piki rannikut Pusku poolsaare tippu tuli maha matta, kuna pilkane pimedus ja tarastatud mereäärsed maalapid tegid selle võimalikult raskeks. Õnneks oli meie hommikune reisiseltskond endast jäljed maha jätnud ning 2h rännak tundus vaid õhtuse jalutuskäiguna. Kahjuks kukkus meie suur hirmutamistervitus haledalt läbi, kuna metssigade nägemisest inspiratsiooni saanud Priit, Karlis ja Mattias olid meist ette jõudnud. Kiire kohanemine laagriplatsiga, õhtusöök ning mõistatusmängud ürdinapside saatel võisid alata. See kestis vist tunde, kui alles keskööl magama saime. Ja nii me siis õrna lumesaju saatel uinusime, kes tundis end Mary ja kes Johnny’na, või kes pures ikka lambilüliti kallal...---------------------------
Järsku jõudsime välja vähe lagedamale alale, keset mida laiutas imelik (Rebaseonu väljendit kasutades) müstifikatsioon-mägi, mille tippu me kohe loomulikult tormasime. Targemad meist arvasid selle olevat prügiMägi :P Lõikasime läbi vähe süngema metsatuka aukartustäratava Ungru lossi varemeteni, kus sättisime end kenasti lebosse ära, ning ennäe, Karlise imepliidil vesi juba kees. Nautisime lõunat ja süstisime seejärel üle Kiltsi lennuvälja randa. Vaade õhtusele merele, mis silmapiirini jääs, oli lummav.
Asusuime õhtustele pimedas tulijatele oskuslikult jäljerada maha seadma. Juba eelnevalt kokku lepitud laagripaik osutus päris põnevaks. Mets oli sinna kunagi istutatud tihe männivõsa, kust lõkkematerjali üsna keeruline leida. Mitmel pool olid kuhjatud suured kivihunnikud ja ühte neist oli kährik, mäger või 
rebane omale uru teinud, jäljed lumel kenasti näha. Siirdusime Karlisega natuke kaugemale puunotte otsima ja ehmatasime kaks suurt siga üle jää külakoerte poole punuma.
rebane omale uru teinud, jäljed lumel kenasti näha. Siirdusime Karlisega natuke kaugemale puunotte otsima ja ehmatasime kaks suurt siga üle jää külakoerte poole punuma. Lõkkematerjal korjatud, punn ürdikalt pealt ja jutujoru jooksmas, ei läinudki enam kaua, kui läbi metsatuka õhtuse matkaseltskonna hääled kostma hakkasid.
(lisas Priit)
--------------------------
Laupäev, 28.märts
Hommikuse ärkamise tegi võimalikult mõnusaks see, et reedesest suvisest kevadilmast oli hommikuks saanud lörtsine talveilm. Pudrud-kohvid söödud, alustasime tugevas sajus oma teekonda, sihiks Topu sadam ja kuum supp. Kiireim ja põnevaim marsruut sadamasse oli mööda merd, kus tugevas lörtsisajus valgel silmapiiril sulasid kokku taevas ja maa. Julgust merejää pidavuse suhtes süstisid meile ka mööda jääd vuravad ATV-d, keda ilmselt üha õhem jääpaksus, kuidagi ei hirmutanud. Oma teel kohtasime randa ehitatud saunamajakest ühes tünnisauna ja püstkojaga, tähistatud jääteed, linnuparvesid jms. Kuuldes Hannese ja Merilini peatsest saabumisest sadamasse otsustasime nö väikest poolsaart lõigata ja põikasime rannikule. Suures pilliroomeres said nii mõnedki jalavarjud märjaks ning eesolev kraav lõikas kõikvõimalikud teed. Julgemad meist tegidki seda – läbisid kraavi paljajalu, teised jälle turnisid lepavõsas ja ületasid kraavi purde abil. 
Igatahes ei jäänud see kraav antud teelõigul ainsaks takistuseks, nimelt on seal piirkonnas levinud veidrad labürintaiad, millede läbimine nõuab eraldi väljaõpet. Aedade ületamisel meil siiski õnnestus leida õige teeots ning himu kuuma supi järgi lisas nii mõnelegi sammukiirust juurde. Ja me ei pidanud pettuma – nagu lubatud ootas meid Topu sadamas kuum borš, koos kahe uue matkalisega (Hannes ja Merilin). Tuleb au anda, et leidub veel ekstremiste, kes hommikul soojas toas pannkooke süües veel ikka tahtsid sellise ilmaga välja ronida ja meiega liituda. Igatahes ootasin sellelt sadamalt midagi enamat, kui suure musta papli all borši süües päevi näinud paadikuuri ja kalurimaja silmitsesin. Uurides kohalike kalurite käest sealse elu kohta, ilmnes, et kalurikülades elab vaid üksikuid kalureid ning ka kalavarud jäävad aasta-aastalt kesisemaks. Vihma ja lörtsi käes seistes ning süües hakkas paratamatult külm ning jätkasime teekonda, võttes sihiks Kiideva küla. Kalurite soovitusel suundusime mööda jääd otse lõunasse. 
Mõne aja möödudes võis, aga jääs üha enam märagata tumedamaid laike ning talvise supluse vältimiseks suundusime Varni küla juures jälle rannikule. Sel hetkel teatas Karlis, et tal elavad läheduses kaks tuttavat ning nende juures saaks kindlasti täita veepudelid. Ja saigi - neist esimest ei olnud küll kodus, kuid teise juures saime oma lähkrid Limoncellot täis. Igatahes olid viimased kilomeetrid kuidagi kiiresti möödunud ning äkitselt olime me Tuuru bussipeatuses ning arvestades sealset tihedat bussiliiklust otsustasime pimeduse saabudes kiiremini Kiidevale jõuda ning kasutasime selleks kohaliku bussi teenuseid. Me ei olnud bussis muidugi ainsad reisijad, minu naabriks ostutus üks tore maamees, kes lahkesti pajatas sealsest eluolust, kuidas noored lahkuvad ja vanadel pole miskit teha, aga onul oli naertaus näol, kas siis meie pärast või eelnevalt tarbitud vägijoogist. Soojas bussis hakkas muidugi mõte paremini liikuma ning kuuldused Kiideval asuvast saunast levisid varsti kulutulena üle bussi. Bussitulede kadumisel, aga purunesid kõik illusioonid, vaid ükikute akende taga põlesid tuled ning sooja sauna leidmine näis võimatuna. Tuli hakata mõtlema laagripaigale ning leidmaks sobivat telkimisplatsi, seadsime pimeduse saabudes sammud 
Kiideva-Puise matkaraja poole. Nähes ette raskusi lõkke tegemisel, põikasime sisse ühte talusse, et saada kuivi puid. Uksel võeti meid vastu lahke lõrinaga – bulldog oskas ise ukse avada ning oma nina Priidu suunas pöörata. Ootamatu oli minu jaoks aga Priidu, kui suure koerasõbra, reaktsioon, kui ta ukse silmapilkselt kinni lõi. Õnneks oli pauk nii tugev, et pereema ärkas ning märkas meile vastu tulla. Ilma pikema jututa saatis ta oma mehe kuuri meile puid tooma, mees oli vägagi lahke ning andis meile ka külavanema tel numbri, et saaksime ikkagi eelnevalt loodetud sauna. Olekski saanud, kui saunatädil oleksid võtmed olnud. Veel mõned kilomeetrid ja lõputa päev hakkas lõppema, seekordne laagriplats asus suure tamme all ning nagu valatult olid naabrionu kuuris ka kuivad puud olemas, kus me neid mõõduka tasu eest toomas käisime. Ka lõkke saime püsti, Kristeli tungival soovil tegime selle seekord jää peale. Varbad-sõrmed soojad, supid-vinkud põses, algas tõeline 
tutvumisõhtu, mis kulmineerus laululahinguga. Ahjaa ärgem unustagem legendaarset kapsaliksi, mis mõnest hääletust kohe hääleka tenori tegi, aga laulukoor oli võimas. Lumesadu oli ka selleks korraks lõppenud ning suurepärase Liisa saatel võisime me meeleoluka päeva ajalooraamatusse kirjutada.
Liisa ei taha minna kööki
Ei taha keeta sööki
Ta pea on poisse täis Liisa
Liisa sa heida pilk nüüd passi
Ja kodus paita kassi
On noorus mööda läind Liisa
Pühapäev, 29. märts
Hommikul ärgates oli lõke keset tiiki ja kõik olid juba üleval, sõid ning pakkisid. Pidime ju kella 15.05-ks Puisesse jõudma, et sealt Haapsalusse sõita. Tundus, et kõigi enesetunne peale minu oli hea, ei teagi kas teadmisest, et varsti viib buss meid koju, või eelmise õhtu suurest laululahingust. Niisiis võtsime ette Kiideva-Puise matkaraja ning läbisime järgmised kilomeetrid laialeheliste metsade ja kadakate keskel. Jõudsime Puise nina peatusesse umbes pool tundi enne bussi väljumist. Suuremad vallutajad käisid ka päris ninas ära, aga ärevus hakkas hinge kraapima – kuhu jääb kauaoodatud buss. Nõrgemate kannatus katkes ning mindi uurima kohaliku käest, kuhu võiks buss jääda. Selgus, et seda liini sõidab bussijuht nii nagu vaja ehk pühapäeval, puhkepäeval, mil õpilasi pole vaja peale võtta, sõidab buss ainult Puise peatuseni, mis jääb ninast mõne kilomeetri kaugusele. See uudis mõjus meile kõigile muidugi rõõmustavalt ning läbisime veel mõned kilomeetrid, kuni saabus esimene auto, mis esimesed matkalised Haapsallu viis. Ülejäänud tegid matka lõpetuseks kohvipausi Puise peatuses, kus Karlis oma trühvlikarbiga matkale mõnusa punkti pani. Tänu Hannese ja Merilini ning viimase isa abile jõudsime ka meie õnnelikult Haapsallu Tallinna bussile. Lahkusime Tallinna bussijaamast hõikeil –järgmise korrani!
Laupäev, 28.märts
Hommikuse ärkamise tegi võimalikult mõnusaks see, et reedesest suvisest kevadilmast oli hommikuks saanud lörtsine talveilm. Pudrud-kohvid söödud, alustasime tugevas sajus oma teekonda, sihiks Topu sadam ja kuum supp. Kiireim ja põnevaim marsruut sadamasse oli mööda merd, kus tugevas lörtsisajus valgel silmapiiril sulasid kokku taevas ja maa. Julgust merejää pidavuse suhtes süstisid meile ka mööda jääd vuravad ATV-d, keda ilmselt üha õhem jääpaksus, kuidagi ei hirmutanud. Oma teel kohtasime randa ehitatud saunamajakest ühes tünnisauna ja püstkojaga, tähistatud jääteed, linnuparvesid jms. Kuuldes Hannese ja Merilini peatsest saabumisest sadamasse otsustasime nö väikest poolsaart lõigata ja põikasime rannikule. Suures pilliroomeres said nii mõnedki jalavarjud märjaks ning eesolev kraav lõikas kõikvõimalikud teed. Julgemad meist tegidki seda – läbisid kraavi paljajalu, teised jälle turnisid lepavõsas ja ületasid kraavi purde abil. 
Igatahes ei jäänud see kraav antud teelõigul ainsaks takistuseks, nimelt on seal piirkonnas levinud veidrad labürintaiad, millede läbimine nõuab eraldi väljaõpet. Aedade ületamisel meil siiski õnnestus leida õige teeots ning himu kuuma supi järgi lisas nii mõnelegi sammukiirust juurde. Ja me ei pidanud pettuma – nagu lubatud ootas meid Topu sadamas kuum borš, koos kahe uue matkalisega (Hannes ja Merilin). Tuleb au anda, et leidub veel ekstremiste, kes hommikul soojas toas pannkooke süües veel ikka tahtsid sellise ilmaga välja ronida ja meiega liituda. Igatahes ootasin sellelt sadamalt midagi enamat, kui suure musta papli all borši süües päevi näinud paadikuuri ja kalurimaja silmitsesin. Uurides kohalike kalurite käest sealse elu kohta, ilmnes, et kalurikülades elab vaid üksikuid kalureid ning ka kalavarud jäävad aasta-aastalt kesisemaks. Vihma ja lörtsi käes seistes ning süües hakkas paratamatult külm ning jätkasime teekonda, võttes sihiks Kiideva küla. Kalurite soovitusel suundusime mööda jääd otse lõunasse. 
Mõne aja möödudes võis, aga jääs üha enam märagata tumedamaid laike ning talvise supluse vältimiseks suundusime Varni küla juures jälle rannikule. Sel hetkel teatas Karlis, et tal elavad läheduses kaks tuttavat ning nende juures saaks kindlasti täita veepudelid. Ja saigi - neist esimest ei olnud küll kodus, kuid teise juures saime oma lähkrid Limoncellot täis. Igatahes olid viimased kilomeetrid kuidagi kiiresti möödunud ning äkitselt olime me Tuuru bussipeatuses ning arvestades sealset tihedat bussiliiklust otsustasime pimeduse saabudes kiiremini Kiidevale jõuda ning kasutasime selleks kohaliku bussi teenuseid. Me ei olnud bussis muidugi ainsad reisijad, minu naabriks ostutus üks tore maamees, kes lahkesti pajatas sealsest eluolust, kuidas noored lahkuvad ja vanadel pole miskit teha, aga onul oli naertaus näol, kas siis meie pärast või eelnevalt tarbitud vägijoogist. Soojas bussis hakkas muidugi mõte paremini liikuma ning kuuldused Kiideval asuvast saunast levisid varsti kulutulena üle bussi. Bussitulede kadumisel, aga purunesid kõik illusioonid, vaid ükikute akende taga põlesid tuled ning sooja sauna leidmine näis võimatuna. Tuli hakata mõtlema laagripaigale ning leidmaks sobivat telkimisplatsi, seadsime pimeduse saabudes sammud 
Kiideva-Puise matkaraja poole. Nähes ette raskusi lõkke tegemisel, põikasime sisse ühte talusse, et saada kuivi puid. Uksel võeti meid vastu lahke lõrinaga – bulldog oskas ise ukse avada ning oma nina Priidu suunas pöörata. Ootamatu oli minu jaoks aga Priidu, kui suure koerasõbra, reaktsioon, kui ta ukse silmapilkselt kinni lõi. Õnneks oli pauk nii tugev, et pereema ärkas ning märkas meile vastu tulla. Ilma pikema jututa saatis ta oma mehe kuuri meile puid tooma, mees oli vägagi lahke ning andis meile ka külavanema tel numbri, et saaksime ikkagi eelnevalt loodetud sauna. Olekski saanud, kui saunatädil oleksid võtmed olnud. Veel mõned kilomeetrid ja lõputa päev hakkas lõppema, seekordne laagriplats asus suure tamme all ning nagu valatult olid naabrionu kuuris ka kuivad puud olemas, kus me neid mõõduka tasu eest toomas käisime. Ka lõkke saime püsti, Kristeli tungival soovil tegime selle seekord jää peale. Varbad-sõrmed soojad, supid-vinkud põses, algas tõeline 
tutvumisõhtu, mis kulmineerus laululahinguga. Ahjaa ärgem unustagem legendaarset kapsaliksi, mis mõnest hääletust kohe hääleka tenori tegi, aga laulukoor oli võimas. Lumesadu oli ka selleks korraks lõppenud ning suurepärase Liisa saatel võisime me meeleoluka päeva ajalooraamatusse kirjutada.Liisa ei taha minna kööki
Ei taha keeta sööki
Ta pea on poisse täis Liisa
Liisa sa heida pilk nüüd passi
Ja kodus paita kassi
On noorus mööda läind Liisa
Pühapäev, 29. märts
Hommikul ärgates oli lõke keset tiiki ja kõik olid juba üleval, sõid ning pakkisid. Pidime ju kella 15.05-ks Puisesse jõudma, et sealt Haapsalusse sõita. Tundus, et kõigi enesetunne peale minu oli hea, ei teagi kas teadmisest, et varsti viib buss meid koju, või eelmise õhtu suurest laululahingust. Niisiis võtsime ette Kiideva-Puise matkaraja ning läbisime järgmised kilomeetrid laialeheliste metsade ja kadakate keskel. Jõudsime Puise nina peatusesse umbes pool tundi enne bussi väljumist. Suuremad vallutajad käisid ka päris ninas ära, aga ärevus hakkas hinge kraapima – kuhu jääb kauaoodatud buss. Nõrgemate kannatus katkes ning mindi uurima kohaliku käest, kuhu võiks buss jääda. Selgus, et seda liini sõidab bussijuht nii nagu vaja ehk pühapäeval, puhkepäeval, mil õpilasi pole vaja peale võtta, sõidab buss ainult Puise peatuseni, mis jääb ninast mõne kilomeetri kaugusele. See uudis mõjus meile kõigile muidugi rõõmustavalt ning läbisime veel mõned kilomeetrid, kuni saabus esimene auto, mis esimesed matkalised Haapsallu viis. Ülejäänud tegid matka lõpetuseks kohvipausi Puise peatuses, kus Karlis oma trühvlikarbiga matkale mõnusa punkti pani. Tänu Hannese ja Merilini ning viimase isa abile jõudsime ka meie õnnelikult Haapsallu Tallinna bussile. Lahkusime Tallinna bussijaamast hõikeil –järgmise korrani!
Ei no seda olen ma alati rääkinud, parima lõkke saab muidugi keset järve, sest vesi aurab ju alt ära .......NOT.
VastaKustutaAga, ma poleks arvanud, et sa nii hästi kirjutada oskad :D
Järgmise korrani :)