Kõrvemaa kala- ja fotojaht

11. mai
Kõrvemaa
Priit

Kasutasin oma kaht nädalasisest vaba päeva targasti ära ja läksin metsa. Nii mõnus oli, et ühest plaanitud ööst kujunes kaks.










Kasutasin seekord Kõrvemaa südamesse pääsemiseks jalgratast ja valisin liikumiseks kõige maalilisemad teed. Tegin rohkelt foto- ja kalapüügipause. Loopisin kahe päevaga läbi suurema osa Jussi järvedest ja sealt tõenäoliselt enam kala püüdma ei lähe. Skooriks jäi üks koos landiga otsast läinud haug, sest trossid olid selleks hetkeks koos viie muu kaotatud landiga ammu järves, kuigi üks neist oli rohulant ja ühe saagisin puu otsast alla, aga ilma jäin neist lõpuks ikka.

Puhkasin närvi ja suundusin teisel õhtul Valgejõge avastama. Naljakas, aga ma ei olnudki oma paarikümne Kõrvemaa külastuse jooksul suvisel ajal Valgejõeni jõudnud ega osanud sellest jõest suurt midagi arvata. Nüüdseks on see minu sellel suvel külastatud jõgedest kindlasti sõbralikem. Kaldad olid mõnusalt lagedad ja tugevad, jõgi ise parajalt kitsas, et landiga ta kogu laiuses ära katta ning vesi piisavalt sügav. Õhtu kujunes lõbusaks - tõmbasin kala nagu ei kunagi varem ning isegi need haugid, kes esialgu otsast pääsesid, said mu lanti kohe uuesti maitsta.










Jätsin ühe mõõdulise haugi, mida õhtuhämaruses lõkkel küpsetasin. Suudaks vaid kirjeldada, kuidas see maitses ;)

Kõrvemaa kalaretk

17.-19. aprill
Kõrvemaa
Henri, Priit

Startisime reede õhtul Kõrvemaa suusa- ja matkakeskuse juurest. Olime seal ainsad inimesed ja auto jäi üksikuna keset suurt parkimisplatsi. Ilmad olid sel ajal juba päris mõnusad, päeval vähemalt, ja talvine ürdikas oli suurel määral asendunud külma õluga.

Sihiks olid meil Jussi järved, esimese õhtu peatusime aga Venejärve ääres, kus ei olnudki siiamaani ööbinud. Maa oli suhteliselt kuiv, kuigi siin-seal nägime veel veidi lund ja enamik järvedest oli korralikult jääs. Kuiv lõkkepuu oli kenasti käepärast, tegime kiiresti lõkke ja panime üles varjualuse. Õhtust järve ja lõkke ääres istumist ning vaikset veinijoomist pole vist vaja kirjeldadagi.

Järve tagant raba pealt tulev tuul kogus ennast päris tugevaks, seega panime mu varjualuse esmakordselt viilkatusena üles, et see tuule eest ikka kaitseks ka. Kraade oli öösel -6. Hommikuvalguses silmi lahti tehes selgus, et sadas paksu lörtsi ja tuul tahtis meid koos varjuga vastu maad suruda. Pidas teine hästi vastu, võin uhkust tunda! Üles tõusta sellise ilmaga väga ei tahtnud ja pikutasime kenama ilmani. Kui üles saime ja asjad kokku pakkisime, oli taevas sinine, päike paistis ja tuul oli vaibunud. Õhk jäi küll külmaks, paari kraadi ümber, aga päike soojendas nii hästi, et sai joped seljast.

Liikusime Jussi poole, tegime korralikult pilte, sõime lõunat, jõime õlut, lebotasime siin-seal ja päev polnud veel poolepealegi jõudnud. Teepeal kaevasime usse, mina sain paarkümmend, Henri ka mõne. Lõikasime läbi metsade, raba ja üle ooside ning olimegi Kõverjärve ääres. Lõkkeplats oli väga hea, tegime lõkkepuid ja püüdsime kala. Püüdsime pool õhtut, aga midagi loomulikult ei saanud.

Esimene öö oli suhteliselt külm magada olnud ja otsustasime teise öö veidi mugavamaks teha. Panime varjualuse hästi madalaks, kolm külge vastu maad ja lükkasime ööseks suured pakud lõkkesse. Väga mõnus ja soe oli.

Hommikul tegime kerged praetud tõugud, leidime Henri koti põhjast viimase külma õlle ja liikusime kodu poole. Paremat puhkust lihtsalt ei ole, aeg venis ja venis.