Pirita kalaretk

22.-23. september
Pirita jõgi, Saula
Priit

Üritasin leida natuke kõrvalisemat jõelõiku Tallinna lähedal, kus kannataks lanti loopida ja heal juhul ka kala saada. Sõitsin päevase marsaga Saulasse, et õhtu ja järgnev päev jõe ääres veeta. Juhuslikult asub sealsamas, otse jõe ääres Viikingiküla, seega kasutasin võimaluse ära ja jõin seal väikese kohvi. Kel peaks möödasõidul aega olema, soovitan seal kindlasti peatuse teha. Kujutan ette, kui vägev nende kõrtsihoone külmadel-pimedatel talveõhtutel on!

Jõe äärde oli üsnagi keeruline pääseda, kuna kallasrada oli eramaaga kenasti ära blokeeritud, nagu ikka, ja üks lahtine koer ka jõeäärt valvama jäetud. Tegelikult ei panegi seda väga pahaks, kui sellises kohas tarastatud golfimuru sinu ligipääsu veekogule piirab, sest ise teeks ka arvatavasti samamoodi ja teiseltpoolt jõge nägid need paar krunti väga maalilised välja. Ühesõnaga suundusin püüdma jõe vastaskaldale, kus kalameherajad ka kõige tihedamas võsas sees. Esimese õhtu saldoks tuli üks kilone haug hämariku eel ja panniahven. Paarist landist pidin ka loobuma, sest jõgi sellel lõigul on ikka kohutavalt roikane ja põhi nii pehme, et vette minna ei kannata. Viskasin õhtul ka põhjaka maisiga vette, kuid kohta valida väga ei olnud ja õngekala jäi saamata.

Teine päev oli sombune ning öösel tuli ka veidi vihma. Sügisene jõeäärne kõrvuni hein tegi seega mu vahaga töödeldud püksid sekunditega läbimärjaks. Õnneks kuivasid need marsas siiski 20 min. täielikult ära! Jõudsin läbi proovida pea kogu oma landikarbi ja teise päeva tulemuseks jäigi kolm ahvenat, millest vaid üks oli jätmiseks piisavalt suur. Kõige kurvem veel see, et sain ma nad kõik ühest ja samast kohast. Polnud just kõige paremad püügipäevad, aga nüüd tagantjärele kirjutades saan tõdeda, et ees ootas veelgi nutusem püügiaeg.