Linnuraba seiklus

31. oktoober - 1. november
Varbola>Linnuraba>Hagudi
Gert, Lembit, Meelis, Priit

Startisime laupäeva varahommikul Varbolasse, et kogu valget aega ära kasutada. Taevas polnud selge, nagu olime lootnud, kuid ilm külm ja kuivapoolne siiski. Vaatasime üle Vardi mõisa ja võtsime suuna Jaanilinna poole. Koht oli võimas nagu alati!

Teel Linnuraba poole heitsime pilgu peale ka teeäärsele heinaküünile, mis oli värsket heina täis ja oleks olnud vägagi mõnusaks ööbimispaigaks. Seejärel astusime maanteelt maha vanale taliteele. Jahimeeste jahipuki juures õnnestus pildistada kahte noort siga, kes esialgu valjust rääkimisest ja fotoklõpsudest väljagi ei teinud.

Talitee, mille olin läbinud ka jaanuaris ning külmunud pinnasega, tõotas tulla sügiseselt põnev. Lootus oli, et märjem lõik jääb järgmisel päeval, peale rabasaarel ööbimist, läbitavale lõigule ning selle õhtu saame lõkke ääres kuiva jalaga veeta. Saime sadakond meetrit minna, kui ees laius lõputu mülgas. Valik oli aga iseenesest lihtne - kas minna kuiva jalaga tagasi linnuse juurde ja sealt järgmine hommik bussi peale või märja jalaga edasi tundmatusse. Ei pidanud kaua mõtlema ja hetki hiljem oligi Gert veel ainus, kel jalg tänu kõrgele saapale kuiv!











Asja tegi huvitavaks veel see, et lisaks poolde säärde veele, mis aeg-ajalt ka sügavamaks osutus, jäi teele ette mitmeid vähem ja rohkem voolava veega ojasid. Kahjuks või õnneks suutsime neist siiski ilma purret tegemata ümber saada.

Suurem osa teest viis siiski läbi metsatukkade mööda rabasaari ja ühel sellistest leidsimegi eest mahajäetud metsaonni, mille juurde õhtuks jäime. Taevas säras täiskuu ja temperatuur oli juba kergelt miinuskraadide poolel ning lõkkevalguses sellise ilmaga istuda kirjeldamatult hea! Pealegi on Eestis ju raske leida kohta, kus end tõesti eraldatuna tunned ja see oli üks neist vähestest. Küpsetasime sütel suure lihakäntsaka koos küüslauguga.

Otsustasime, et kasutame kuuvalgust ära ja jätkame Hagudi poole liikumist peale südaööd. Teine lõik Linnurabast oli hullem veel, kui esimene, aga lihtsamat ei olekski soovinud. Adrenaliini ja naeru jätkus hulgi! Suurematel teedel sai vabalt ilma pealambita kõndida - kuu valgustas meeletult. Ja öisetel lõrisevatel koertel on mu südames nüüd ja alati eriline koht!

Hagudi rongijaama jõudsime kell 5 hommikul ja saime kaheks tunniks end perroonil kenasti magamiskotti kerra tõmmata. Päikesetõusuks oli arvatavasti 9-10 kraadi külma, loodetavasti saab täpne number varsti kinnitust. Ilmateade andis kõige külmemaks muidugi vaid -6 ...