Alam-Pedja teiselt poolt

30.09.-02.10.
Jüriküla
Mattias, Rasmus, Mart, Henri, Priit

Astusime tol septembrikuu viimasel, pimedal ning jahedal õhtul bussist maha, leides end hämaralt valgustatud inimtühjast Puurmani bussipeatusest. Nii Rasmusele, Mattiasele kui mulle oli pikema jututa selge, et metsa tulekuks sai seekord vägagi õige nädalavahetus valitud. Lasksime sellel mõnusal rahulikul õhustikul veidi endasse imenduda ning võtsime suuna Jüriküla poole.

Oli tõesti haruldane õhtu, polnud ei pilvi ega kuud ning õhk oli mõnusalt karge. Naljakas, kui nauditav saab olla pimedal reede õhtul tundide viisimööda ei kuhugi viivat metsateed jalutada! Tuul vaikselt kõrvus vihisemas, kaaslased kõrval juttu puhumas ning kõik ülejäänud peale meie valitute kaugel eemal soojades kodudes omi toimetusi tegemas. Nii hästi klapib see kombinatsioon.

Varsti hakkas meist vasakul looklema Pedja jõgi ning laagripaigani jäi veel viimane sirge. Jürikülast edasi viis juba matkarada, mis lookles mööda jõe ääres laiuvaid tohutuid niite. Meie õnneks asus lõkkease parimas punktis, ümberringi avardumas needsamad heinamaad ning meie kohal avanemas täies mõõtmes terve taevalaotus. Hämmastavalt selge ning kirgas oli taevas tol õhtul. Ei mäleta, et oleks nende lugematute matkade jooksul veel sellist vaatepilti näinud! Istusin vist pool õhtut näoga taeva poole ja ei suutnud oma silmi uskuda. Virmalisi seekord näha ei õnnestunud, nädal aega hiljem võis neid siin-seal aga vaadelda küll.










Hammockid olid meil loomulikult kaasas, aga kuna metsapiir tükk maad eemale jäi, avanes suurepärane võimalus tarpid seekord omapäi tokkide abil üles panna. Vaid matkakepid on sellest combost veel puudu...










Vaatamata hilistele öötundidele, mil magama sai, õnnestus mul juba varakult üles saada ning kalavetele suunduda. Tegelikult äratasid meid seltskond noori loodushuvilisi, kes kummipaatidega jõele läksid. Nagu näha-kuulda oli, pidasid nad kiivalt kinni vanast kaptenite seadusest, et alla 0,8 promilliga merele ei minda ;). Õnneks piisab värske õhu käes magades tunduvalt vähemast, kui harjumuspärased unetunnid. Kala peale mitmetunnist tubli pingutust saada loomulikult ei õnnestunud, aga see-eest säras päike näol ning hommik oli suurepärane.















Tegime rahulikult hommikusööki ja kohvi kondenspiimaga ning peatselt saabus meie seltskonda ka Mart. Nii nagu õhtul kokku lepitud sai, tegime Mattiase ning Rasmusega mehise kümbluse. Ei hakka kirjeldamagi, kui värskendav see oli. Hetk hiljem saabus ka Mardi bussist maha jäänud Meelis ning võtsime sammud järgmise sihtkoha poole.









Veidi aja pärast jõudsime vaatetornini, mille taga, suurte puude vahel asus teine lõkkeplats. Kollastesse lehtedesse mattunult nägi see soojas õhtuvalguses nii maaliline välja, et otsustasime kaugemale mitte minnagi. Pealegi jäi meil siis aega pilte teha, seeni otsida ning kala püüda. Raiskasin veelkord mitu tundi tulutule kalapüügile, kui paar käsiõngega saadud särge välja arvata. Puhas püügirõõm muidugi seegi. Meelis ja Rasmus tegid suurema ringi, et seeni leida, kuid sealsed metsad polnud päris need ning võis praetud kukeseened jäid järmiseks korraks. Õhtuhämaruse saabudes tegime kaadris sujuva vahetuse, millega Mardi lahkumisel võtsime vastu Henri.















Hammockeid panime teiseks ööseks üles kogunisti neli ning ööga rahule jääjaid oli just niisama palju.

Kõrve kalaretk nr 4

5.-7. august
Kõrve, Jussi järved
Nele, Henri, Priit

Augusti algus viis vapramad võitlejad järjekordselt vanadele-tuttavatele Jussi kalavetele.Minul õnnestus Tamsalu poole liikuva Gerdiga Piibe mnt.-lt mahapöördeni küüti saada ning sealt jätkasin viimasele lõigule rattaga. Suveõhtused Kõrve kruusateed olid nauditavad ja värskendavad nagu alati. Henri ja Nele valisid samuti kaherattalise sõiduriista, kuid selle vähema jalavaevaga.















Lina- ja Pikkjärve vaheline oleng pakkus kõike traditsioonilist. Sai ujutud ja gillitud, seeni korjatud ja veini joodud ning kalasuppi keedetud. Käsikaga õnnestus tuttavaist paigust kääbusahvenat saada, mis enesegi üllatuseks küpsetatuna, oma väiksusele vaatamata, arvestatava suutäie pakkusid. Traditsiooni kohaselt jäid spinnakalad järve ning lante pealekauba.











Hammock pakkus senikogematut magamiskogemust ja mõistetavalt tuli seda teisekski ööks jäädes kogeda! Kahjuks ei suutnud suvine ilmataat mõistliku matkailmaga üllatada ning vihm jäi taeva, nähtavasti sügismatku varitsema. Uuel silnyl. tarp'il hammocki kohal jäi seega õnnistus saamata.

Soodla traditsioon

16.-17. juuli
Soodla
Henri, Priit

Juba teist järjestikust aastat tähistasime edukat triatloni läbimist kerge grilli ja külma õluga Soodla veehoidla ääres. Tase jäi küll eelmisele aastale veidi alla, kuna puudusid pudelihoidjaga klapptoolid veepiiril istumiseks ja vastaskalda tümm ei kurdistanud. See-eest oli vesi soe nagu ikka ja kõik sääsed hoidsid Henri ligidusse.

Leedu rattatripp

21. - 27. mai
Läti>Põhja-Leedu>Läti
Mart, Priit

Proloog

Eelmisel suvel alustatud jalgrattamatkade sari sai sel aastal jätku Leedu näol. Kuna eelmisel aastal oli rada liiga huvitav, looduskaunis ja lühike, siis sai sel aastal planeeritud reis Leedu loodeosasse, kus igasugused vaatamisväärsused puudusid ning sõita tuli pikki vahemaid teedel, millelt pärisime vibratsioonitõve.















Perse ja sadula ice breaking party (21. mai)

Kuna eestlased ja lätlased ei saanud oma rongiaegasid klappima olime sunnitud ka Valgasse sõitma ratastel, sestap kasutasime maijooksjate Tartu rongi ja sõitsime kõigi naiste kõrval hirmkalli hinna eest põrandal istudes Taaralinna. Kiire tankimise peatus ning tutvus sadulaga võis alata, kuidagi ebamugav ja kange oli, aga enne südööd jõudsime Rõngusse, kus alevikus esineva lembelauliku pehmete nootide saatel kaelakarbonaadi praadisime ja päeva õhtusse saatsime.

Kiirustades Läti poole (22. mai)

Selleks, et õigeaegselt rongile jõuda, tuli ärgata enne kukelaulu. Hommikupudru kõrval oli lausa kohustuslik turnida ka Rõngu vasallilinnuse varemetel, mistõttu jäid rongini vaid loetud tunnid. Õnneks olid languseid rohkem kui tõuse, millest tulenevalt jõudsime jaama piisavalt vara, nii et jäi aega ülegi, et varuda kodumaist humalajooki pikaks rongireisiks. Huvitaval kombel ei möödunudki rongisõit Valga-Riia liinil igavalt, kuna Valmieras tuli meie vagunisse kamp lõunanaabreid, kes olid lõpetanud paadimatka ja suundusid Riiga. Kamba ninamees oli oma uue iPhone’i Koiva jõkke uputanud ning ravis kurbust erinevate vägijookidega. Loomulikult tehti kiiresti tutvust ja asuti rahvuste kohta käivate naljadega üksteist üle trumpama. Sel korral tuli tunnistada lätlaste paremust. Lohutuseks premeeriti meid konservi ja pilsneriga. Üks väiksema sõnavaraga tüüp pakkus ühtäkki, et Edgarsil on üks muna (egg) ka, mille peale ilmselgelt bravuurikas lõunanaaber ei avanud munakarpi vaid lasi püksid rebadele ning demonstreeris poolele vagunile oma kerasid.

Riias degusteerisime pitsat ja jäätisekoksi ning jätkasime rongisõitu Riia-Liepaja liinil, kus võitlesime ülesöömisega. Priidul hakkas isegi nii paha, et voolis ajaviiteks oma pedaalile puust seibi, lootuses järgmised päevad kahe jalaga vändata. Olgu öeldud, et see ei jäänud tal viimaseks seibiks. Pärast kolmetunnist sõitu olime lõpuks Läti suuruselt kolmandas linnas Liepajas, mis üllatas meid oma eripärase arhitektuuri, munakivitänavate ja trammiteedega. Kuna ilusates linnades me sel retkel pikemalt peatuda ei plaaninud, siis vurasime kohe linnast välja, kus ca 15 km pärast õnnestus leida valgetel liivadel asuv kämping. Õhtu kulmineerus ujumise ja grillimisega.










Leedu – karjamaade maa (23. mai)

Hommikul jätkasime sõitu Palanga maanteel kuni Nica’ni. Läti Nica on minu silmis nüüd vähemalt sama kuulus, kui sama nime kandev maailmakuulus kuurortlinn Prantsusmaa lõunarannikul, kuna just seal linnas suutis suitsupääsuke ornitoloogiahuvilisele Priidule silma sirtsutada. Ühtlasi sai selles linnas poodi külastatud ja koduseid Läti kotlete proovitud.

Järgnes ca 25 km kruusateid, kuni lõpuks kauaoodatud Leedumaale jõudsime. Koheselt tõusis tuul ja suurenes löökaukude kontsentratsioon, ainsateks vaatamisväärsusteks olid erivärvilised lehmad. Esimeseks peatuspaigaks osutus Skuodas’e nimeline väikelinn, kus mitte kaugel Maximast asus müüridega varajatud õllekas, milles taskukohase hinna eest Ekstra nimelist kihisevat sai. Suure õhinaga jätkasime shoppinguga kohalikus keskuses, kust mitu korvitäit head ja paremat kohalikku kraami ostetud sai, muuhulgas langevarju võrguga kalaleti akvaariumist püütud karpkala.

Laagripaiga soovisime leida kusagil veekogu ääres, neist lähimani oli ca 20 km pikkune lõik lõputu pikkusega maanteed maksimaalse külgtuulega. Maandusime lõpuks Šaukliai nimelise kolkaküla külje all oleva konnajärve äärde. See koht oli eriti meeldejääv, kuna seal harrastavad kohalikud amishid keset ööd lastekäruga „pampusid“ vedada. Ilmselt oli see üheks põhjuseks, miks järgneval ööl taskunoa padja alla unustasin.

Žemaitijos nacionalis parkas (24. mai)

Sel päeval pidime jõudma meie sihtkohta - Žemaitijos’i rahvusparki. Õnneks oli tee võimalikult kivine ja auklik ning üha tugevnev tuul vastu, mistõttu nautisime igat tõusu. Lõunaoote serveerisime kohaliku jäätise ja kalja näol Nonentai agraarküla poe juures, mis avati täpselt kell kaks päeval, et kohalikud enne õllemüügi algust põllud küntud saaks. Põnevuse huvides valisime järgneva otsetee nende samade põldude vahelt, mis pärast paari kilomeetrit kulmineerus jällegi karjamaaga. Tore oli, saime sama teed tagasi sõtkuda ning ringiga rahvuspargi keskusesse Plateliasse vändata. Loomulikult oli pargi suurim vaatamisväärsus, nõukogude militaarbaas, sel hooajal remondis. Igatahes olime kohaliku turismikeskuse tõmbenumbriks, kuna lõbus infotädi tegi meist terve fotoseeria.

Tegime hilise lõunasöögi Plateliu järve äärses restoranis ning jätkasime sõitu Seda suunas. Millegipärast valisime jälle otsetee, sedakorda suurema maantee, kus ligi 35se tunnikiirusega uhada sai. Õhtu lõpetasime Plinkšiu järve äärses mõisapargis, kus bordelli meenutavas nõukogude aegses marmortreppide ja -sammastega ning vilkuva interjööriga hotellis ka striptiisitümpsu saatel pesta sai. Saun osutus kahtlaselt kalliks, ilmselt sisaldas see hind ka kohaliku näitsiku pesuteenuseid.

Leedumaa külaelu ja kaevandused (25. mai)

See oli kogu reisi kõige tuulisem päev, kus saime terve hommiku nautida kruusaseid külavaheteid ning siis kui kurk oli tolmust eriti kuivaks muutunud leidsime keset kruusakõrbe väikese ja avatud kaupluse, kus suureks üllatuseks oli kaheliitriste karude kõrval ka kaks keskmise kangusega karastusjooki, mis poe taga kohalike puhkenurgas eriti hästi alla libisesid.

Lõunaks jõudsime Viekšniai alevikku, kus üllataval kombel tõsisel lõunaajal ei kakerdanud ühegi poes ees korralikku õllesõpra. Nimelt olid kõik päevavargad keset päeva kohalikus kõrtsis, sest seal maksis õlle sama palju kui poes. Ka meie jäime kümnekroonise õlle ja paarikümnese kotletipraega väga rahule, magustoiduks sai kõrvalasuvast poest magusa saiapätsi ka.

Järgmised paarkümmend kilomeetrit Akmeneni läksid kiiresti ning enne laagripaika maabumist otsustasime külastada üht kohvikut, kus menüüs oleva viie erineva kohvi asemel sai vaid röövlikohvi, mille lõppedes tuli puruste hambavahedega tingimata prilllauata tualetti külastada. Turgutava kohvilaksu jätkuks varusime poest õhtusöögi materjali ning magusa Bulgaaria veini, kuna valik piirdus vaid selle riigi magusate ja väga magusate veinide vahel. Laagripaigaks valisime tol õhtul sinise veega tehisjärve Menciai tsemenditööstuse külje all, kus Priidul õnnestus püüda isegi paar ühe peaga kala, mina piirdusin vaid paari puugiga.

Tagasi Lätimaale (26. mai)

Vot sellel hommikul päike alles kõrvetas, pärast traditsioonilist seemneputru koristasime klaasikildudele püstitatud telgi ja väntasime piirilinna Zagaresse, kus jätsime Leeduga hüvasti ning ostsime suveniire. Viimased õnnestus meil soetada väikelinna alkoletist, kus igasugu huvitavat kraami leidus, samal ajal kui mustlased meie rataste vastu huvi tundsid. Nende poolt sai kohendatud rattakotte, pidureid ja käiguvahetajaid.

Läti tervitas meid jällegi kruusateega, mis peagi lõppes ning asendus künkliku asfaltiga. Pärastlõunaks jõudsime looduskaunisse Tervetesse, kus vinge sajandivanuse jõeäärse maja terrassil head ja paremat süüa ja juua pakuti. Eriti positiivseks avastuseks osutus kohalik rikkaliku humalaga eripruul. Olgugi, et turismiinfokeskuse tädid meid ööseks sinna meelitasid, seadsime oma eesmärgiks 31 km kaugusel oleva Jelgava linna. Korraliku sõidutempo näol see ka õnnestus. Ees ootas Lici puhkekeskus ja konteinersaun koos mõnusalt külma jõeveega täidetud tünniga. See oli igati vääriline lõpp-punkt seekordsele rattatripile.

Mart

Paldiski rattaretk

22. aprill
Paldiski>Vasalemma
Henri, Mart, Priit

Startisime ühepäevasele rattaretkele hommikuse rongiga Paldiskisse. Poes käidud, linnaelu kogetud, kohalikega jutud puhutud, võtsime suuna Madise-Padise peale.

Madise kirik on paik, mis ammusemast retkest Meelisega ratastega, täislaadungis matkakotid seljas, 85 km kaugusel paiknevale Nõvale viies selgelt meelde jäi. Uhkes üksinduses kõrgelt klindilt kauguses mühisevale merele vaadates ta seal seisab. Erilise energiaga koht, kus ka pool päeva sundimatult veeta võiks.

Padiseni nautisime selle päeva viimast kiiret asfaldilõiku. Ilm oli ilus ja laial tühjal teel oli mõnus kiiremat tempot teha. Kloostris veetsime veidi enam aega, tutvudes kõigi selle kergemini ja raskemini märgatavate ruumide, käikude ja kambritega. Pidupäevale kohaselt oli tol päeval väga vähe inimesi liikvel ning saime seega tükk aega segamatult ringi vaadata.

Niipea, kui suurematelt teedelt maha keerasime, et Vasalemmani põnevaid metsaradu avastada, lõppes koos asfaldiga ka ilus ilm. Saime sahmaka vihma ja seljad poriseks. Peale Kloostrijõe ületust tibas natuke vähem ja õnnestus samblase metsa all lõunasupp teha. Jätkates jõudsime põnevale metsateele, kus nähtavasti tihti keegi ei liigu. Meie õnneks oli rohtu ja võsa veel kevadiselt vähe, sügisel ei suudaks seda lõiku enam mingi vahendiga läbida. Rajale kooldunud pajude alt, üle ja läbi ukerdades sai naha kenasti soojaks ja nagu palve peale oli teele paigutatud kena liivase põhja ja sügavpunase veega ojake, kus end jahutada sai!

Vasalemma jõudes jäi meil parajalt aega, et kohalik pood üles leida ning end peale väsitavat sõitu külma õllega premeerida. Meie õnneks kujunes tol päeval avatud poe leidmine veidi keerukamaks ning asula vahel ringi tiirutades õnnestus kohalikku fantastilist arhitektuuri nautida! Tolle kandi suvilaehitus kuulub kindlasti meie arhitektuuri pärlisalve ja eristub ülejäänud Eestist omajagu.

Pood leitud, sättisime end raudteejaama kõrvale palgivirnale sooja kevadpäikest nautima. Hetke pärast avastasime, et massiivsete männitüvede koore all pesitseb trobikond sõrmejämedusi kooreüraskeid. Iseenesest mõistetavalt, säherduse juhuste kokkulangevuse puhul, ei jäänud meil muud üle, kui need pannile visata ja looduslikku õllesnäkki proovida. Päris huvitav pähkline maitse, tasub proovida ;)

Turje kelder

Muuksi
25.-26. märts
Mattias, Meelis, Priit

Valmistasime tol õhtul lõkkel parima forelli, mida siiani metsas saanud olen ;). Kala oli samal hommikul värskelt kasvandusest tulnud ning tilli, või ja soolaga vardasse see läkski. Pika küpsemise peale lagunes ta aga ühel hetkel koost ning plaan B-na sai ta tükkideks lõigatuna rohke tilli ja viimase poolega pakist võist potti ning sütele hauduma pandud. Lõkkel grllimisest oli forellile kena suisumekk külge saanud, mis nüüd potis aurudega kenasti läbi terve kala kandus! Oi, kui hõrk ja kergelt sutsune-tilline see roog sai; jätke nipp meelde :)

Hommik oli müstiline. Selge karge õhk, päike säramas okstes ning küngaste taga. Jäätunud massivne juga, mille sisemusest lähemale minnes voolava vee võimast mühinat kuulda. Ideaalne õhkkond rahulikuks mõtlemiseks, arutlemiseks.

Hobulaiu räätsamatk

28. - 30. jaanuar
Hobulaid
Mart, Meelis, Rasmus, Henri, Priit

See oli meie kõigi jaoks esimene kord. Räätsamatka plaane olime pidanud juba aastaid, kuid tegudeni ei olnud seni jõudnud. Seekordseks sihiks sai mandri ja Vormsi vahel olev Hobulaid. Vara saabunud talv hellitas lootusi korralike jääolude osas, kuid teatud kõhklused jäid.

Niisiis kimasime reede õhtul Haapsallu, et enne Rohuküla end ja oma varusid tankida. Mõned mehed olid sel korral oma talvist matkavarustust täiendanud. Krõbisev ihupesu äratas tähelepanu nii pitsarestoranis kui ka toidupoes.

Algus Rohuküla sadamast oli entusiastlik. Liikusime vaiksel metsarajal Haapsalu kuma valgusel esimese majani, kus rada lõppes. Aeg oli räätsad välja võtta ning ohhoo-efekti saatel lume peal mereni välja minna. Veel mõned kilomeetrid mööda rannikujääd, kuni esimese metsatukani ja siis põtrade poolt songitud metsa alla laagrisse. Seekordne lõkke tegemine oli mõnevõrra eriline. Kui tundide pikkune katsetamine loodusliku kraamiga ja Riia balsamiga ei andnud tulemusi, oli aeg kütus välja võtta. Aga puhas bensiin aitas vaid ripsmete koolutamisel ning vuntsi piiramisel. Hädast aitasid meid sel korral kõige värvilisemad krõpsu- ja kommipaberid, millest tehtud lõke põles varahommikuni.

Nagu korralikel matkahommikutel ikka, saabus hommik ka sel korral peavaluga. Helendavate puuviljakuubikutega hommikupudru jätkuks hakkasime jäänaaskleid monteerima, et võimalik jääaugusuplus viimaseks ei jääks. Siiski ligi 3 km pikkune merejää lõik sel korral pidas, aga naaskleid oli niisama hea peos hoida.

Hobulaiul osutus meie esimeseks ja viimaseks vaatamisväärsuseks saare kirdenurgas asuv tuletorn, mille juures nii mõnigi end paarkümmend aastat nooremana tundis ja lumesõda mängida tahtis. See laid oli huvitav ka selle poolest, et seal sai käia mööda kadakate latvu, mille alla jäid kohati paari meetri kõrgused tühimikud. Selliste kadakate vahelisele platsile me laagrisse jäimegi ning juba vanast harjumusest kilekottide abil tehtud lõkke ääres südaööni vorstikesi soojendasime ja kadakavoodisse magama heitsime.

Päikesepaistelisele hommikule eelnenud öö oli soe vaid sulesussimeeste jaoks. See eest pakkus laiult sadamasse tehtud 6 km pikkune kiirkõnd soojust. Kohustuslikud külmad õlled sadamas, harjumuspärane Selveri külastus ning läbi see selleks korraks oligi.

Mart


***

Jääolusid sai mitu nädalat jooksvalt jälgitud, uurides pidevalt uuenevat infot usaldusväärsetelt allikatelt. Sihtkoht ja marsruut sai seega valitud parimate võimalike jääolude järgi ning viimane kinnitus piisavast turvalisusest tuli kõnedega isikutele, kes reaasetest jääoludest ülevaadet omasid.
Vaatamata kõigele, tuleb jääle minnes alati omada väga head ülevaadet jääoludest ning kasutada vastavat turvavarustust!