9.-11. oktoober
Jänijõgi
Henri A, Nele, Henri G, Meelis, Priit
Óbidos’est Peniche’sse
7 kuud tagasi
11 oktoober 2009
Valgejõe kala(tu)matk
2.-4. oktoober
Valgejõgi, Põhja-Kõrvemaa
Mart, Meelis, Henri G, Henri A, Anti, Erki, Rasmus, Priit
Lõpuks ometi! Jõudsid ka minu silmad näha seda imelist päeva, kui kogu kalameeste paremik Valgejõele kogunes.
Logistilistel põhjustel jõudis esimene autotäis kalamehi metsaalla tunduvalt varem, kui ülejäänud, aga, kuna kalad juba magasid, tegime niikunii vaid lõket ja nautsime õhtut. Hommikut mina näiteks väga ei nautinud. Pealelõunaks liikusime üle jõe edasi kohta, kust kevadel kartulikotitäie haugi saanud olin ja alustasime metsiku landiloopimisega. 3000 viset e. 50 km hiljem oli kombineeritud tulemuseks landikarbitäis igaveseks kadunud lante ja 3 cm haugi näkku. Vähemalt jäin mina omadega tublisti plussi, lisaks haugile veel ka ühe Henri landi näol.
Öösel keerutas päris kena tormi üles. See oli küll esimene kord, kui ärkasin korduvalt ja ootasin, et üks neist kümnetest ümbritsevatest puudest meile kaela murduks. Kala me teisel päeval muidugi ei saanud, ju siis järgmine kord tuleb vähem õngesi ja rohkem õlut kaasa võtta!
Pirita kalaretk
22.-23. september
Pirita jõgi, Saula
Priit
Üritasin leida natuke kõrvalisemat jõelõiku Tallinna lähedal, kus kannataks lanti loopida ja heal juhul ka kala saada. Sõitsin päevase marsaga Saulasse, et õhtu ja järgnev päev jõe ääres veeta. Juhuslikult asub sealsamas, otse jõe ääres Viikingiküla, seega kasutasin võimaluse ära ja jõin seal väikese kohvi. Kel peaks möödasõidul aega olema, soovitan seal kindlasti peatuse teha. Kujutan ette, kui vägev nende kõrtsihoone külmadel-pimedatel talveõhtutel on!
Jõe äärde oli üsnagi keeruline pääseda, kuna kallasrada oli eramaaga kenasti ära blokeeritud, nagu ikka, ja üks lahtine koer ka jõeäärt valvama jäetud. Tegelikult ei panegi seda väga pahaks, kui sellises kohas tarastatud golfimuru sinu ligipääsu veekogule piirab, sest ise teeks ka arvatavasti samamoodi ja teiseltpoolt jõge nägid need paar krunti väga maalilised välja. Ühesõnaga suundusin püüdma jõe vastaskaldale, kus kalameherajad ka kõige tihedamas võsas sees. Esimese õhtu saldoks tuli üks kilone haug hämariku eel ja panniahven. Paarist landist pidin ka loobuma, sest jõgi sellel lõigul on ikka kohutavalt roikane ja põhi nii pehme, et vette minna ei kannata. Viskasin õhtul ka põhjaka maisiga vette, kuid kohta valida väga ei olnud ja õngekala jäi saamata.
Teine päev oli sombune ning öösel tuli ka veidi vihma. Sügisene jõeäärne kõrvuni hein tegi seega mu vahaga töödeldud püksid sekunditega läbimärjaks. Õnneks kuivasid need marsas siiski 20 min. täielikult ära! Jõudsin läbi proovida pea kogu oma landikarbi ja teise päeva tulemuseks jäigi kolm ahvenat, millest vaid üks oli jätmiseks piisavalt suur. Kõige kurvem veel see, et sain ma nad kõik ühest ja samast kohast. Polnud just kõige paremad püügipäevad, aga nüüd tagantjärele kirjutades saan tõdeda, et ees ootas veelgi nutusem püügiaeg.
Pirita jõgi, Saula
Priit
Üritasin leida natuke kõrvalisemat jõelõiku Tallinna lähedal, kus kannataks lanti loopida ja heal juhul ka kala saada. Sõitsin päevase marsaga Saulasse, et õhtu ja järgnev päev jõe ääres veeta. Juhuslikult asub sealsamas, otse jõe ääres Viikingiküla, seega kasutasin võimaluse ära ja jõin seal väikese kohvi. Kel peaks möödasõidul aega olema, soovitan seal kindlasti peatuse teha. Kujutan ette, kui vägev nende kõrtsihoone külmadel-pimedatel talveõhtutel on!
Jõe äärde oli üsnagi keeruline pääseda, kuna kallasrada oli eramaaga kenasti ära blokeeritud, nagu ikka, ja üks lahtine koer ka jõeäärt valvama jäetud. Tegelikult ei panegi seda väga pahaks, kui sellises kohas tarastatud golfimuru sinu ligipääsu veekogule piirab, sest ise teeks ka arvatavasti samamoodi ja teiseltpoolt jõge nägid need paar krunti väga maalilised välja. Ühesõnaga suundusin püüdma jõe vastaskaldale, kus kalameherajad ka kõige tihedamas võsas sees. Esimese õhtu saldoks tuli üks kilone haug hämariku eel ja panniahven. Paarist landist pidin ka loobuma, sest jõgi sellel lõigul on ikka kohutavalt roikane ja põhi nii pehme, et vette minna ei kannata. Viskasin õhtul ka põhjaka maisiga vette, kuid kohta valida väga ei olnud ja õngekala jäi saamata.
Teine päev oli sombune ning öösel tuli ka veidi vihma. Sügisene jõeäärne kõrvuni hein tegi seega mu vahaga töödeldud püksid sekunditega läbimärjaks. Õnneks kuivasid need marsas siiski 20 min. täielikult ära! Jõudsin läbi proovida pea kogu oma landikarbi ja teise päeva tulemuseks jäigi kolm ahvenat, millest vaid üks oli jätmiseks piisavalt suur. Kõige kurvem veel see, et sain ma nad kõik ühest ja samast kohast. Polnud just kõige paremad püügipäevad, aga nüüd tagantjärele kirjutades saan tõdeda, et ees ootas veelgi nutusem püügiaeg.
25 september 2009
09 august 2009
Tänassilma kalaretk
3.-4. august
Tänassilma jõgi
Henri, Priit
Tagantjärele lühidalt kokkuvõtteks...
Sõitsime Henriga õhtul Viljandist Tänassilma jõe äärde kalatšillima. Aerokaart jällegi pettis ja head kohta või üldse "kohta" oli keeruline leida. Maabusime lõpuks väikese silla ääres, kust kannatas isegi spinnat loopida.
Õhtuvalgust jätkus veel kauaks ja käsiõngega sai suurema hasardi juba kätte. Spinnaga õnnestus saada ka kaks parajat ahunat, mille loomulikult õhtul lõkkel õlu kõrvale ära küpsetasime.
Jätkasin püüki ka järgmisel hommikul, kui Henri oli juba tööle sõitnud. Tagasi liikusin Tartu-Viljandi maanteed pidi, kus koerad mind nahka tahtsid pista ja mitte keegi peale ei tahtnud võtta. Vähemasti ei olnud see kurikuulus karumaffia sealsamas veel tegev.
Tänassilma jõgi
Henri, Priit
Tagantjärele lühidalt kokkuvõtteks...
Sõitsime Henriga õhtul Viljandist Tänassilma jõe äärde kalatšillima. Aerokaart jällegi pettis ja head kohta või üldse "kohta" oli keeruline leida. Maabusime lõpuks väikese silla ääres, kust kannatas isegi spinnat loopida.
Õhtuvalgust jätkus veel kauaks ja käsiõngega sai suurema hasardi juba kätte. Spinnaga õnnestus saada ka kaks parajat ahunat, mille loomulikult õhtul lõkkel õlu kõrvale ära küpsetasime.
Jätkasin püüki ka järgmisel hommikul, kui Henri oli juba tööle sõitnud. Tagasi liikusin Tartu-Viljandi maanteed pidi, kus koerad mind nahka tahtsid pista ja mitte keegi peale ei tahtnud võtta. Vähemasti ei olnud see kurikuulus karumaffia sealsamas veel tegev.
Tellimine:
Postitused (Atom)