Kõrvemaa rännak.

23.-25. jaanuar
Võõbu > Aegviidu
Meelis, Karlis, Rasmus, Gert, Priit

Õnnestus üliilus talvine nädalavahetus metsas veeta. Startisime Tallinn-Tartu mnt. äärest sihiga Seli ja Laeksaare rabasse. Distants oli mehine valitud ja maastik mitte just kergeimate killast, korraliku lumekamara alt oli raba läbivat taliteedki kohati raske märgata. Aerokaardilt oli näha muudel kaartidel sisuliselt tähistamatu majake, mis uhkes üksinduses keset rabasaart laiutas. Läks seekord õnneks ja kell pool kaks öösel seisime keset hubast väikest taluhoonet.

Ei osanud sellist vaatepilti oodatagi - rännak mööda oosi keset raba, ümberringi hiidlaslikud puud. Pesuehtne raba ju ikkagi! Üks hetk avastad end suurelt kuuskedega ääristatud platsilt. Majakeses oli kogunisti lavats korraliku madratsiga, kollektsioon korralikult hooldatud saage, virn sprotikonserve ja mitu õlilampi koos kütusega. Tegime hoovis lõkkeplatsil lõket, mekkisime veidi punast veini ja grillisime mõned vorstid.

Öö oli krõbe, uni siiski kosutav. Välja arvatud Karlisele, kes pool ööd ümber maja soojendusringe tegi. Hommikuks loomulikult puder ja kohv kondenspiimaga. Plaanis oli õkva läbi raba ning mööda Jägala jõe kallast järgmise sihtpunktini lõigata. Tulemuseks oli järelejäänud teekonna tubli lühendamine, et üldse kuhugi välja jõuda. Väsimus oli nii suur, et korralikku lõketki ei jaksanud ülesse teha, kiired soojad supid ja magama minek.

Viimaseks päevaks jäi tänu tehtud tublile tööle vaid viimane kiire lõik ning jõudsime kuulsas Rohelises konnas enne rongile minekut veel tükk aega külma õlut ja sooja burgerit nautida. Läbitud vahemaaks sai 45 km, millest suur osa sumbates mööda metsa.

Varbola matk.

19.-21. detsember
Varbola > Riisipere
Mattias, Mart, Priit

Geniaalne idee Mardilt külastada muistset alistamatut Varbola Jaanilinna.

Kohale jõusime õhtul lauspimeduses. Varbola linnus jääb Tallinn-Pärnu maanteest jala minnes vaid tunni kaugusele, kust asusime ka märgistatud lõkkeplatsi otsima. Leidisme vaid sildi ja vaatasime hoopis suurte kuuskede vahel padrikus endale mõnusa platsi. Puhastasime selle suuremast lumest ja panime üles varjualuse. Tegime lõket, grilli, mekkisme erinevaid ürdikaid ja nii see hommik tuligi.

Kui liikuma saime, jäi veel napp tund päevavalgust. Udune, kerge lumevaiba ja raagus tammedega ümbritsetud linnus jättis väga sügava mulje. Usun, et Mangi Igor seda paika oma asjatoimetuste läbiviimiseks kogemata just ei valinud. Seadsime sammud Varbola külapoodi, kus vestsime mõnusat juttu, võtsime mõned veinid ja suund sai Riisiperele. Ees ootas veel üks mõnus öö lõkke ääres.

Varbola Jaanilinn on koht, mida üsna varsti taaskülastada tahaks. Hea võimalus selleks on augustikuistel Varbola puupäevadel, aga kindlasti on võimas kogemus linnust uhkes üksilduses udustel kevad- või sügishommikutel väisata.

Ohepalu matk.

10.-12. november 2008
Viitna > Tapa
Gert, Lembit, Meelis, Henri, Priit

Startisime ilma Henrita reede õhtul Viitnalt. Saatuse tahtel jäi enne metsa põikamist maante äärde külmade õludega bensiinijaam. Õigete matkameestena ei teinud sellest loomulikult välja... Õhtud on meil talviti mõnusalt pimedad. Asusime sügavast laanest väikest järve otsima, et sinna laagrisse jääda. Kui Gerdil gepsu kaasas poleks olnud, siis otsima me oleksimegi seda jäänud. Järvele ligi just ei pääsenud, otsisime veidi kõrgema ja kuivema koha ning tegime lõkke üles. Toreda üllatusena meenus, et keset tuba jäi vedelema suur kotitäis toidukraami. Õnneks õlu toidab.

Järgmine hommik seadsime sammud märja ja tuulise ilma kiuste Põhja-Kõrvemaa poole. Lõuna paiku helistas Henri ja teatas, et tuleb ka nüüd matkale. Ja tuligi; meie keetsime suppi. Ilm oli nutune, aga Tõreskalt Tapani piki oosi harja kulgev metsatee seda maalilisem. Udriku järvedel püüdsime mõned ahvenad, millest õhtul lõkkel maitsva uhhaa sai. Ohepalu järve hämaras väga hästi ei näinud ja suure märjaga selle äärde ei kutsunud ka. Keetsime sooja teed ja vaatasime oosi pealt kaugusest. Valgejõeni jõudes oli juba kuivem ja mõnusam. Pikutasime varikatuse all sooja lõkke ääres. Tapa kuma paistis puude kohal kauguses.

Käsmu matk.

6.-8. august 2008
Eisma > Käsmu
Mattias, Priit

Suvine suurüritus.

Kaks päeva rändamist Lahemaa rannamoodustisi pidi, kaaslasteks külm õlu ja värskelt keeratud pläru. Eesmärgiks kolmas päev Käsmu folgil veeta.Paraku võimaldas seekordset matka vaid Matkasportlaste graafik. Startisime kahekesi Mattiase suvekodust Eismalt suunaga läände. Takistusi tuli teel ette palju, ületasine jõgesid mööda vanu sillatrosse, tegime plotskit iga ettevjuhtuva rändrahnu otsas, putka katusel ja silla peal.

Kohaliku kaluri käest õnnestus õhtuks üks priske latikas osta ja Altjalt vana pakk kivistunud meresoola. Kuna Vergi sadamas muulil siidrit juua ja haruldasi päikese- loojangupilte teha liiga hea oli, lõime laagri ka sealsamas rannaribal üles. Traditsiooni kohaselt küpsetasime vardas kala ja jõime ürdikat.

Hommikukohv ja kaerahelbepuder kondenspiimaga sai söödud luitel keset merd. Ujumas käisime täpselt mitte ühtegi korda, temperatuur mitmekohalise numbriga ei liialdanud seekord. Spondeerisime kohalikku ühistransporti ning leidsime end keskpäeval suure siidriga Võsu kuldsetelt rannaliivadelt.

Mattias tõmbas varukast idee Käsmu õkva üle vee minna, käärisime püksid üles ja läksime. Meie õnneks oli madalasse lahesoppi lõksu jäänud vesi peaaegu talutava temperatuuriga. Peale kahte tundi sumpamist olime Käsmus. Muinasjutuline koht... Õhtul tegime rannas lõket, jõime ürdikat ja panime üles varjualuse.

Hommikul ärkasime läbimärjana lageda taeva alt. Õnneks tuli soe ennelõuna ja kuivatas meid kiiresti. Oli Käsmu Folgi avapäev. Saabus Tuuli, jõime paadikuuride ees siidrit, tegime pläru, nautisime päeva. Õhtul saabusid Pille, Sirli, Eva. Kontserdipaik oli maaliline, esinejad geniaalsed, siider võrratu, seltskond asendamatu ja emotsioonid põhjatud. Koju sai autoga.