Londoni seiklus

19.-20. juuli
Põltsamaa jõgi, Londoni
Mart, Priit

Alustasime liikumist superilusal hommikul Põltsamaa jõe äärest sihiga Londoni poole. Juba pikemat aega on mõtteid köitnud veel üks vähestest suurematest asustamata aladest meie kodumaal - Alam-Pedja. Suured läbipääsmatud rabamassiivid ja lugematud jõed - Põltsamaa, Ema-, Pedja, Pede, Umbusi jõgi jne. See oli küll alles esimene õrn kokkupuude selle maagilise paigaga, ent meeldejääv seda enam.

Enne Põltsamaa jõeni jõudmist puhkasime jalgu Kalevipoja toolil ja nautisime vaadet piiritutele kollastele rapsipõldudele. Päike lõõmas metsikult ja suure rahnu jalamil kasvav pihlakas pakkus just parajat varju. Vahetasime mõtteid viimasel ajal toimunust ja lasime ennast lummata kogu sellel rahul ja vaikusel.

Sillani jõudes olime juba tükk aega sammunud ning oli paras aeg väike paus teha. Niipea, kui Mart üle silla ääre oli vaadanud, pistis suure kisaga mind hüüdma. Päikesepaistes sillerdava jõepõhja taustal paistsid ülevalt vaadates kenad suured kalad kätte. Ei osanud algul väitagi, mis kaladega tegu, kas forelli või karbiga, kuid hiljem selgus, et nägime väga suuri turbaid. Otsisime kiirelt oma kalandusvarustuse välja ja asusime püüdma. Nii palava ilmaga ei õnnestunud Mardil oma spinnaga võttu saada, kuid minul vedas käsiõngega rohkem. Silla alt saime Mardiga vaheldumisi päris mitu särge. Turb jäi sellest kohast küll tabamata.

Olime välja vaadanud ka oma järgneva teekonna, milleks oli aerokaardi järgi ilus lage viiekilomeetrine lõik kaherööpalist metsateed, mis pidi lõppema kena suure heinamaaga Põltsamaa ja Pedja jõe ristmiku veerel, vastaskaldal paistmas Londoni vana talumaja. Õppetund oli seekord hea - ei tasu alati usaldada ennist nii tõesena tunduvat aerokaarti. Metsatee asemel leidsime eest ... või tegelikult ei leidnud mitte kui midagi. Pressisime end üle kahe tunni vihaselt läbi tiheda võsa, mille sees kunagi kauges minevikus tõesti metsatee läinud oli. Seljakotid olid meil õlu üleküllusest raskemad kui talvematkal ning ümber tiirutas nii tihe parmuparv, et puhkepaus oleks ilmselge surm olnud. Viimane suur pettumus oli heinamaa asemel kõrguv kõrkjameri. Vähemalt viitas see jõe lähedalolule.

Kui jõgi lõpuks kumama hakkas, heitsime kotid ja riided seljast, lükkasime kõrkja kahte lehte eemale ja hüppasime vette. Kirjeldamatu! Parmud ja kihelus kadusid viimaks. Vaikne vetevoog kandis meid kõrkjamüüride vahel allavoolu, kuni leidsime vastaskaldalt otsitud paiga - Londoni. Olime plaaninud jõe selles kohas ületada, aga kuidas, polnud aimugi. Meie suureks õnneks olid töökad koprad just sinna tõkke rajanud, mille taha suur hunnik peenemaid ja jämedamaid palke takerdunud. Enamik neist hulpis küll vabalt veepinnal, kuid mõnel oli ka tugi all ning jämedamad suutsid põhja vajumata meie raskuse isegi ära kanda. Tunnike palkide vedamist ja sättimist ning saimegi kuiva varustusega üle. Hiljem teisele poole tagasi palgid meid enam kanda ei suutnud.

Siinpool jõge meil parme enam kannatada ei tulnud, sest neid asendas veelgi tihedam parv sääski. Ei ürita sellist massi kirjeldadagi, ei tunne lihtsalt vastavaid ühikuid, mis seda mõõdet edasi anda võiks. Peale korduvaid üritusi sääski välja kannatada katkes meie kannatus lõplikult ning kolisime metsamajja päikeseloojangut ootama. Õppetund 2 ja 3 - ka kõige soojematel suveilmadel tasub kaasa võtta pikad sääsekindlad püksid ja sääsetõrjevahend (kui vaja pole, ei pea seda ju kasutama). Kui hämarus lõpuks saabus, tegime jõe äärde lõkke ja nagu arvata võis, oli sääski ikka piisavalt palju, et hulluks minna. Magasime see öö lõkke ääres. Ärkasin hommikuhämaruses Mardi hõigete peale sääskede eest majja põgeneda. Olin oma bivikoti kenasti ninani kinni tõmmanud ja mul oli hea küll. Ärkasin hiljem Mardi hõigetele vihma eest majja põgeneda, aga olin oma bivikoti kenasti ninani kinni tõmmanud ja mul oli hea küll. Hetke pärast olime mõlemad majas ja siit õppetund 4 ja 5 - kui teha bivikott, siis ikka selline, mis vett peab ja olgu ilm kui ilus tahes, varikatus tuleb enne magama minekut igaks juhuks alati üles panna.

Vihma sadas püüdlikult õhtuni välja, kuid seekord oli sellest vaid rõõmu. Sääski oli juba pea talutavalt ja kala jões näljane. Tõmbasime käsiõngega särge ja sain isegi kaks parajat turba. Kuna Mart spinnaga haugi ei saanud, ronisin talle külje alla ja tõmbasin sellegi käsiõnge ja pudrukuuliga välja. Lõunaks keetsime Londoni parima kalasupi.

Tagasitee palju lõbusam polnud. Saime omajagu võsa ja käisin kõrkjate vahel vööni vees, telefon kenasti püksitaskus. Kuuenda õppetunnina pean tõdema, et kui veekindel mobiilikott olemas, siis jätkusuutlikum seda ikka kasutada, kui kodus hoida. Hüppasime Meleskilt bussile ning tassisime pooled oma õlledest kenasti koju tagasi.