Kaiu raba matk ehk teemamatk nr. 1 - räätsad.

13.-14. veebruar
Kolgu raba
Rasmus, Sven, Lehar, Priit

Viisime täide pikalt mõttes olnud plaani külastada kurikuulsat Kaiu raba (tegelik Kolgu raba). Kahjuks ei õnnestunud seekord täit nädalavahetust selleks rakendada, pidime leppima laupäeva-pühapäevaga. Miks just Kaiu ning miks kurikuulus, saab igaüks ise guugeldada; põnevust pakub see paik igal juhul küllaga.

Kaardi järgi tundus too ala päris pisike, suuremad rabad ühinevad Kolguga põhjast ning plaanisin vargsi, et teeme ka seal kenad ringid. See oli aga üsna petlik arusaam, sest munadeni lumega rabas kilomeetreid läbida pole ikka päris see, mis kevadisel kruusateel - go figure! Raba jätkus meile seega küll ja veel. Piiritu lumevälja keskel niimoodi sumbates valdasid kirjeldamatud emotsioonid! kahju vaid, et just talviti nii harva metsa jõuab ja suvel nii tihti.

Keset raba olles otsustasime, et päris õkva üle minna oleks kerge ülepingutus ja võtsime suuna lähima metsatukani. Sattusime väga mõnusale rabasaarele suure kuuse alla. Valgust oli veel parasjagu, et end kenasti sisse seada ja ümbrust uudistada. leidis aset ka meie esimene kokkupuude anomaalse maailmaga - kitsede rohkete puualuste asemete seas oli üks, milles käiku lastud osav kabjatöö. hekseldatud oksarisust oli sinna uhke madrats punutud. Kas tegemist tõesti maavälise loomingu või pelga evolutsiooniga kitsede osas?! Asi nõuab jahimeestega lähemat arutamist.

Teel Kaiu poole jõudsime autos kõikvõimalikud matkateemad põhjalikult läbi arutada. Kuna ühiseks mõtteks oli räätsade tegemine ja aeg ning koht enam kui ideaalne, sisustasimegi poole oma õhtust Lehari juhendamisel räätsade meisterdamisega. Teine pool õhtust kulus igasugu vingete kummitusjuttude puhumisele, mis pimedas paksus metsas omavad märgatavat efekti ;)

Magasime ka seekord lageda taeva all ning arvestades hinnangulist 18 kraadi külma, pidasime kõik väga hästi vastu. Hommikuks tubli puder ja kohv kondenspiimaga söödud, meisterdasin lisaks õhtusele ka teise räätsa, et tagasiteel need kindlasti katsetatud saaks. Paraku oli mul
asjale natuke liiga ultralight lähenemine ja muidu nii painduvad vitsad murdusid pakasega juba kümnendal meetril pooleks. Ei heida meelt, Mark II on alati see, mis paremini toimib ja haun väikest plaani, et selle kindlasti veel see talv ära teha saaks!

Tagasiteel hakkas Kaiu rabale kohaselt ka aegruum veidi painduma. Reedese kolme tunni asemel võttis sama tee läbimine nüüd vaid tunni. Ilm oli super, päike paistis ja vaade kirjeldamatult ilus!