Pandivere matk

2.-4. aprill
Tamsalu > Väike-Maarja
Mattias, Priit, Kristel

Päev 1

Oma seekordset rännakut alustasime koos Priiduga juba päris vara. Eelnenud öö unetundidel ei maksa pikalt peatuda - Priit tuli peaaegu otse sünnipäevalt ja mina peolt. Vaatamata sellele jõudsime mõlemad suht viimasel hetkel siiski sulguvate Tallinn - Tartu rongiuste vahelt sisse lipsata. Kuna ees ootas 3 imelist päeva lakkamatu uduvihma ja ürgmetsade keskel, ei lasknud me end pikalt paluda - veel enne kui rong minema kaapis, tegime me ka esimesed sinekad lahti.

Kuna rong väljus varavalges, maandusime oma esimeses kohtumis- ja sihtpunktis Tamsalus umbes normaalsete inimeste ärkamisajal. Minu jaoks tundus seegi pööraselt vara. Meie kolmas kaasvõitleja, Kristel, pidi kõikide eelduste kohaselt Tartu poolt tulles meiega mingil hetkel samas kohas ühinema. Kuna meie kolmanda matkasemu tööpäev ei lasknud teda aga heade mõtete linnast sama varakult tulema, kui meid, pidime temaga sealsamas Tamsalus kohtuma alles sama päeva õhtupoolikul. See tähendas, väikese saladuskatte all, seda, et meil oli vaba aega peaaegu, et terve päev.

Mõningase arutluse peale võtsime Priiduga suuna Porkunile. Seda ikka selleks, et iidsele 1479. aastal rajatud piiskoplinnusele ja ~19 saj. valminud mõisale pilk peale heita. Ilm, tuleb tunnistada, oli päris eriline - minu meelest sadas stardist saati peent uduvihma. Kui oleks sadanud paduvihma, oleks see ehk riietelt maha valgunud. Mitmetunnine tihe udu aga tungis ilmse ükskõiksusega läbi ka vägagi korralikust matkariidest. Õnneks oli piisavalt soe, et udu hajudes suutis kehasoojus riided jälle mõneks ajaks ära kuivatada. Säärane tihe uduloor tegi sealsed kunagised kuulsad sõjatandrid, lahingväljad ja metsad kargeks ja müstiliseks.

Pärast põgusat tiirutamist-uurimist mõisapargis, otsustasime teha hilise hommiku/varajase lõunasöögi. Vahelduva eduga tibutava vihma eest seadsime ennast mõnusalt Porkuni mõisa aida suurte kaarvõlvide alla varju. Tuleb tunnistada, et kuigi reeglina maitsevad matkal pea kõik toidud hirmhästi, oli selle lobja näol tegemist ikka päris talumatu ollusega. Isegi Priit, kes muidu kõik korralikult ära sööb, üritas midagi maha kallata või ära jagada. Võimalik, et meie söögiisu oli häiritud ka võimsalt levivast lehast, mis sealsete iidsete võlvide all ninna tungis. Haisus süüdi olevat tegelast otsides leidis Priit lõpuks enda kõrvalt ka suhtseliselt elutu ja igaveseks "linnumaale" ära läinud tiivulise.

Uudistasime veelkord Porkuni järvesid, mõisahoonet ennast ja selle ümber levivat arhitektuuri ja võtsime vaikselt suuna tagasi Tamsalu poole. Kuigi Porkuni paikneb Tamsalule päris lähedal, läheb ühest kohast teise (~6-7 km) vantsimisele ikka tublisti aega. Aega oli meil aga ohtralt, niisiis otsustasime poolel teel tagasi veel ühe peatuse teha. Korduvalt olime rääkinud võimsaid lugusid mahlasetst vakladest ja ussikestest, kes end surnud puukoore all peidavad. Sedamaid tõmbasime rajalt kõrvale, heitsime muist varustuse õlult ja suundusime läbi lume sumbates vanu ja surnud, kuid siiski püstiseid männipuid otsima. Pärast tigedat nokitsemist, kaevamist ja uurimist saime ühele kooretükile kokku kogutud arvestatava hunniku mahlaseid valgeid ja vägagi puhta olemisega loomakesi. Proovisime neid toorelt ja tõsi ta on, et neil tooremat sorti maitsva pähkli mekk oli... Pole eriti imestada ka, kui nad ainult puukoorest toituvad. Ülejäänud poisid viskas Priit pannile ja praadis krõbedaks. Nii vähe kui neid oli, tuleb tunnistada, et tõeliselt hea ja krõbeda õllesnäki saaks neist igatahes.

Tamsallu tagasi jõudsime seiklustest hoolimata ikkagi varem. Seetõttu tegime Kristelit oodates aega parajaks nii, nagu õige kohalik mees seda ikka teha võiks - võtsime hapukurki, kala ja sinekaid ja siirdusime bussipaviljoni tuututama. Kurgi ja kala asemel paistsid seal küll sihvkad ja muu nodi popim olevat, aga kurat sellega. Omaks meid ei võetud, aga ära ka ei aetud. Selleks ajaks, kui meie neiu rongilt maandus, olime juba päris korralikult timminud. Väikesed taaskohtumisele omased tervitusrituaalid ja me pääsesime taaskord liikuma, edaspidi juba kolmekesi.

Nüüd plaanisime oma sammud seada Porkuni asemel juba Väike-Maarja suunas. Õhtu saabudes hakkas vaikselt hämarduma, valge lumi muutus koos metsade ja uduga sügavaks ja tumedaks siniseks. Rändasime päris mitu tundi rahulikult mööda suuremaid ja väiksemaid külateid, kolhoosiaedu ja maanteid. Pimeduse saabudes sai valgusejumal Priit loomulikult oma (uut ja kadestamisväärset) Petzli pealampi katsetada. Sellise prose valguses ei osanud suuremal maanteel vastutulevad autojuhid enam päris täpselt käituda. Ilmselgelt oli neile ohutum Mattiase töökindla ja kompaktse Tikka XP abil vastu liikuvatest inimestest märku anda.

Nii umbes Ilumäe kandis otsustasime teelt paremale metsapoole ära tõmmata ja endale ööseks mõnusa laagripaiga leida. Metsas puude varjus oli lund veel ohtralt. Sellest hoolimata ei teadnud ka see lumi päris täpselt, kas on viimane aeg ära sulada või mitte. Ülepõlve lumes märgade ja lookas puude vahel oli tulemuseks päris vesine olukord. Loomajälgi oli metsas nagu muda - pea iga väiksema kuusejupi ja puu all oli keegi maganud ning loomulikult ka mineerinud. Lõpuks leidsime rägastiku vahel piisavalt lageda ala, et sinna varjualune püsti panna ja lõke teha. Kuna kõik puud ja põõsad olid täiesti viimseni vettinud ja Maia Sticks oli maha ununenud, kujunes tuletegemine päris mõnusalt aeganõudvaks ürituseks. Kuigi selles metsas andis seda ühte kasepuud otsida, oli just kasetoht see, mis ka märjana särisedes põlema läks ja lõkkesoojale lootust andis.

Kuna kõik peale minu olid väsinud ja vanad ja peorikkujad, pidime pärast paari väikest lõkkeviinerit ja ürdikalonksu peo kinni panema ja siiski magama minema. Üritasin veel veidi tuututada, aga noh, üksi pole see ikka see. Koorisin ka ennast võrkpesu väele ja ronisin magamiskotti. Üritasin veel märgi saapaid magamiskotti kuivama võtta ja teisi lollusi teha. Kui ma ennast viimaks, pärast korralikku rahmeldamist, magamiskotis päris hästi tundma hakkasin, otsustasin siiski veel, et pean kiirelt nr 1 sooritama. Vupsasin püsti, sain kuidagi saapad jalga ja hüppasin varjualusest kolm kiiret sammu eemale. Sellelsamal hetkel ehmatas minu äkilise liikumise peale keegi piisavalt suur neljajalgne meie varjualuse taga , sest see keegi pani korraliku müdina saatel teisele poole ajama. Pidasin veel pikalt endamisi aru, kas on ikka kõige õigem hetk pimedas metsas üksinda selliseid ekstreemsusi, nagu seda sorul käimine on, sooritada. Öös on asju.

Päev 2

Kui ma õigesti mäletan, oli hommik suhteliselt märg ja külm. Endiselt või jälle sadas vahelduva eduga mingi seletamatut ollust. Kiire turbopuder, hommikused ürdikad, loomulikult vältimatu Nordqvist kondentspiimaga ja plotsak.

Kuna sellises metsas oli meie liikumistempo kohati puusadeni lume ja võsa tõttu aeglane, läksime tagasi tee peale. Sammusime pisut edasi Väike-Maarja poole. Ärinast pöörasime Põhja Koono ja sealt edasi Aburi peale. Just siis, või ehk isegi pisut varemgi, tuli Kristelil mõte ja idee, et tema vanaemal olnud Kullenga lähedal talu. Mingil kummalisel põhjusel otsustasimegi Kullengani ära minna, küllap lootuses mingit talu näha. Kullengas aga oli suur ja tige teerist väikese ohtutussaarega. Kuna selleks ajakas oli vist enamikul meist kolmest pisut jahe ja kõht tühi, otsisime ka sobivat lõunaplatsi. Alustuseks proovisime ohutussaarena kasutusel olnud mururiba keset ristmiku. Paraku ei olnud see vistap kõige geniaalsem idee ning lõpuks leidsime teeääres mõned silopallid, millel peatuda. Kristel arvas, et seni kuni meie Priiduga mingit purgisuppi soojaks ajame, läheb tema ja otsib tolle talukese siiski üles. Jäime siis esialgu asjalikult suurte ja käärinud heina järgi lõhnavate kerade vahele passima. Proovisime korduvalt seda rõõmsat piirituselaadset ollust joomise asemel põlema panna ja eks ta üks viga oli. Kordi kaks-kolm ta järjest igatahes põlema ei läinud. Mingil hetkel saime siiski minu pudruses katelokis supi soojaks. Toit oli valmis, aga mida polnud, oli Kristel. Sõime Priiduga väikese supi. Soojale supile vaatamata oli mind selleks hetkeks tabanud ametlikult väike motivatsioonilangus. Oleksin parema meelega edasi liikunud, selle tigeda supi vahele jätnud ja kuskil veidras pärapõrgus varakult laagri püsti löönud, Lorpeni Trilayeri ära kuivatanud ja siis tuututama hakanud.

Pärast arvestatavalt pikka rännakut saabus ka meie neiu oma taluotsingutelt. Nimelt laekust ta peaaegu suunast, kust teda kõige vähem oodata oleks osanud. Kui ma õigesti mäletan siis leidis ta mitu, isegi väga mitu vähemalt põlvini vettinud põldu, mõned kuused ja natuke veel asju. Ükski neist ei meenutanud siiski vanaema talu. Kui temakenegi söönud ja "kuivad" sokid jalga saanud, trippisime jõudsalt edasi. Soe tuli sisse ja motivatsioon laiutas koos pika ja sirge teega ees! Pärast pikka sirget jõudsime Veadlasse. Olime juba peaaegu kõigist taludest möödas, kui otsustasime siiski mõnest inimestega talust pisut joogivett pärida. Suundusin esimesse, kus mitu kohalikku meha ümber ATV asjatasid ja palusin lahkelt nende kaevust märjukest. Inimesed olid küll külalislahked ja rõõmsad, kuid pidid kurvastusega nentima, et nende kaevust vaid solgivett tuleb. Veel küsisid nad, kuhu me läheme ja meie vastuse peale, et me Kadila raketibaasi suundume, uudistasid nad kurjakuulutavalt muiates, et kas meil relvad ka kaasas on. Olgugi, et peale nugade meil suurt kaasas polnud, pidasin paremaks kiirelt ja enesekindlalt jaatav vastus anda.

Edasist teed polnud ükski normaalne inimene vist ammu läbinud. Võimalik, et vaid jahimehed ATV-de ja jeepidega. Kuigi suur osa lumest oli sulanud, oli teda seal eeldatavasti veel nädal varem topelt olnud. Vahepeal läks hämaraks, siis juba päris pimedaks. Loomulikult hakkas vahepeal ka sadama. Kui olime juba päris sügaval keset kummalist inimtühja maa-ala, leidsid eespool sammuvad Kristel ja Priit midagi päris huvitavat. Nimelt oli keset teed suur hunnik laialipuistatud karvu, natuke verd ja enamvähem terve kitse skelett. Jahimehed püütud saagile vaevalt sellise taktikaga läheneksid. Saja meetri pärast olime eelnevale analoogsel karvadega kaetud platsil. Küllap oli kellegil kõht päris tühi ja tapatalguteks oli säärane inimtühi ja kottpime mets igatahes vägagi sobilik.

Meie esialgsete plaanide kohaselt oleksime veel sellel ööl kõvasti kõmpima pidanud. Seda ikka selleks, et hommikul võimalikult kaua magamiseks ja toimetamiseks aega oleks. Paraku ei liikunud meie selles müstilises metsas sama kiirelt kui aeg. Käisime ja käisime, aga tulema pidanud teeotsi ei olnud kusagil. Mingil hetkel siiski tuvastasime ühe suurema raja. Esimene hurraa vaibus kärmelt, kui saime aru, et oleme oma liikumiskiirust ja kaardilugemisoskust pisut üle hinnanud. Tegemist oli vaid esimese teeotsaga, mis tähendas, et meil oli veel palju minna. Seetõttu otsustasime oma marsruuti lühendada ja järgmisel päeval siiski Väike-Maarjasse välja jõuda. Leidsime teeäärses metsas suurte puude all lagedama platsi ja püstitasime varjualuse. Mets oli kummalisel kombel nii korralikult hooldatud, et isegi lõkkepuid oli kohati keeruline leida. Õhtusöögiks oli mõnus tummine punavein ja Priidu kodukootud marinaadis eriliselt hea liha. Kuna väsimus päris korralik, heitsime suhtseliselt varakult tuttu.

Päev 3

Vaatamata sellele, et eelmisel õhtul niigi oma distantsi lühendanud olime, ei olnud meil väga palju aega. Hommikune uimerdamine võttis oma aja, rajale saime siiski täpselt graafiku alusel. Graafik pidi garanteerima, et me ka õigeaegselt Väike-Maarjast Tallinna saame. Kuna minul hakkas aeg otsa saama, tegin ees veidi tempot. Pikad lumised teed aga venisid ja venisid. Pärast mõnetunnist rahmeldamist sai selgeks, et soovitud ajaks ei jõua me kohale mingi hinnaga. Lõpu võtsime rahulikult ja mõnusalt. Lõpp-punkti laekusime päris täpselt mõned minutid enne Kristeli Tartu-bussi. Mina ja Priit põikasime veel läbi Rakvere bussijaamast ja pärast väikest kohalikku pingiistet tulime ka pealinna ära.

Over and out!
MV