Läti rattatripp

22.-25. august
Sigulda>Võnnu>Valga
Mart, Mattias, Priit

Rattamatk on üks ääretult vägev ajaviide! Mis mitte kuidagi ei seleta fakti, et eelmise, väga viljaka matkaaasta ettevõtmistest mitte üksainuski jalgratta seljas teostatud ei saanud. Õnneks võttis sel aastal Mart kenasti initsiatiivi ja pani meile kokku matka Lätis. Esialgsest 9 päevast sai ajapikku küll 4, kuid seda on siiski palju enam, kui viimase mitme aasta peale kokku ;)

Päev 1

Alustasime oma retkega pühapäeva varahommikul Balti jaamast, kust rongid meid läbi Valga lõunanaabrite kuulsa Siguldani viisid. Kodumaise rongi lõpp-peatusega Valgas astusime neljaks pikaks päevaks otsekui teise dimensiooni. Rattad üle perrooni Läti rongile tõstetud, käisid rongiuksed Mattiase kukla taga sellise laksuga kinni, et tal p****karvad ukse vahele pidid jääma. Pileteid kirjutati siinmail käsitsi ja varustati arvatavasti ka notariaalse kinnitusega, sest aega võttis see protsess mõõtmatult kaua. Tunnistan, et eelarvamused meie kallite naabrite suhtes olid mul suured, kuid tripi lõppedes said nad kõigi ootuste vastaselt tubli varuga seljatatud!

Siguldas pikemalt peatuda, et losse-särke-värke kaeda, meil plaanis polnud, kuid kohaliku restoraniburksi ja vaadiõllet pidime ilmselgelt degusteerima. Enne aga tiirutasime veidi ringi ning enese suureks üllatuseks leidsime täiesti viisaka infopunkti. Selgus, et Siguldast Ligatnesse viis lisaks pikkadele igavatele kruusateedele Gauja (Koiva - toim :P) jõe ürgorgu läbiv matkarada, mis tähistatud ka rattasõbralikuna. Naersime veel heanaaberlikult lätlaste hinnagu üle rattaga see kahekümnekilomeetrine jupp viie tunniga läbida ja tublide rahvasportlastena lõpetasime selle ise arvatavasti paari tundi veelgi hiljem.

Raja alguse leidmisega oli veidi tegemist, sest teadmata põhjusel polnud see mingilgi viisil tähistatud ja nagu hiljem selgus, kehtis see ka ülejäänud matkaraja kohta, kuigi seda infopunktis suurelt reklaamiti. Õnneks ostsime kaasa väikese kaardi, et raja algus üles leida. Ega sest rohkem abi ei olnudki, sest paljud edukat orienteerumist võimaldavad objektid, nagu näiteks teed, olid otustatud sinna märkimata jätta.

Matkarada ise oli väga põnev ja väga ilus. Laskumine jõe äärde orgu toimus mööda üüratult pikka ja järsku tulvavete poolt uuristatud kanalit. Nagu tellimise peale oli ilm sombune ja sadas mõnusat peent vihma. Mattias, va Rambu, ei võtt vihmajopetki üll ja kärutas oma puuvillase pikee väel hilisõhtuni välja. Jõgi, mis meid enamasti saatis, oli uskumatult lai, sügavpruun ja salakaval. Voolu tugevusest selles koljatis sai aimu alles sinna sukeldudes! Jõgi oli pealtnäha rahulik, aga vool väga tugev, meenutades sellega Doonaud, ja vesi augustikuu kohta uskumatult külm. Ujumas käisime loomulikult seda rohkem.

Teedjätkates hakkasime tajuma Läti erinevust Eestist. Nimelt on seal pinnavorm tunduvalt künklikum, kui meil. Tundus, et ainult üles-alla sõidamegi. Külaarhitektuur oli samuti väga erinev ja kindlasti vägagi eriline, meenutades Peipsi-äärseid põnevaid hooneid. Nood olid enamasti suured ja idüllilised, paljuski maakividest, kivikatustega, igaüks hoopis omaette moega ning kui taastatud, siis kindlasti mitte peno ja katusepleki abil. Raske oli pilku teel hoida, nii köitev oli kogu ümbritsev!

Kui õhtu endast märku andma hakkas, jõudsime rajalt eksimise kiuste Ligatnesse ja ületasime tolle külje alt voolava Koiva jõe toreda suure parvega. Leidsime hõlpsasti teisel pool jõge märgitud laagriplatsi ning sättisime end pimenenud ja selgineva taeva all kenasse puhtasse puhkepaika sisse. Väsinumad poisid kolisid end peale maitsvat õhtusööki telki unele ning ülejäänud istusid ja heietasid lõkkevalgel veel tükk aega, kuni uni nemadki võttis.

Priit

***

Päev 2

Hommik Koiva jõe kaldal oli ilus. Hommikuujumise järgselt järasime veepuuduse tõttu vaid võileibu ning selleks, et viimaseid alla loputada hakkasime edasi pedaalima, sihiks Cesise linn. Janusse me ei jäänud, sest ca viiendas talus oli olemas peremees ja ning töötav kaev.

Külm vesi mõjus justkui raketikütusena, mis meid ligi viiekümneste tunnikiirustega Raiskumsi külapoodi aitas vedada. Läti esimene poekülastus tekitas kõigis positiivseid emotsioone. Sai proovitud kohalikku alust, kvassi ja saldejumpsi ning tuleb tunnistada, et kuuevarbalised oskavad head kraami toota.

Veel enne legendaarse Cesise külastust otsustasid teised end veel Koivas loputada, sestap pidime liivarannale jõudmiseks läbima roojase metsatuka. Loomulikult ei külastanud me ses ajaloolises linnas ühtegi vaatamisväärsust, vaid tormasime esimesse kaubanduskeskusesse kohaliku õlleletiga tutvuma. Läks jällegi degusteerimiseks ning pärlite avastamiseks.

Päevakava nägi ette ööbimiskoha Valmiera lähedal ja sinna oli veel ca 30 km vaheldusrikkal maastikul. Teejuhina tahtsin ka veidi kõva meest mängida ning ilma kaardi abita sihtpunkti jõuda, aga loomulikult viis esimene viiekilomeetrine lõik tupikusse. Selleks, et Priit ja Mattias mind eksituse eest lihtsalt maha ei lööks, tuli nende rahustuseks leida sobiv lõunasöögi ja ujumiskoht.

Nagu ikka, toimus peatus jällegi 452 km pikkuse Koiva jõe liivasel kaldal, kus meiega liitusid kohalik koer ja kass. Viimane otsustas meie tegevust jälgida männiladvast. Koer, kes sai kohe Penis’eks ristitud oli vaimustuses meie sprotikonservist ning ilmselt seetõttu sörkis ta enam kui kahekümnese tunnikiirusega kakskümmend kilomeetri meil sabas. Valmiera lähedal väsis koer ja mõned kilomeetrid hiljem ka meie.

Arhitektuurišedöövritest losside kõrval valisime ööbimiskohaks erakämpingu Koceni lähedal asuva järve äärest, kus omanikud meil lahkesti telkida ja lõket teha lubasid. Omaniku väimees oli isegi niivõrd lahke, et niitis meie jaoks telgiplatsi ja andis lõkkepuud ning tõdes kahetsusega, et sauna ja wc kasutamise võimalus siiski puudub. Lubasime, et oma jäätmeid me puu taha ei peida ning alustasime põlispuude vahele tehtud lõkke ümber Valgevene ürdinapsu maitsma. Kõiki vene umbrohtusid sisaldav jook oli muidugi meelierutav.

Päev 3

Hommik oli vihmane. Nagu ikka ronisid amfiibid hommikul esimese asjana järve, misjärel väntasime juba Lätimaa suuruselt kaheksandasse linna Valmierasse. Selles linna külastasime üht kõrtsi ja toidupoodi ning kuna mu kuldsed kiharad ei olnud päevi šampooni näinud, otsustasin kohalikku juuksurisalongi külastada. Minu juuksuriks osutus vormikas milf, kes õnneks mu kasimata juustest ja pisukesest õllelõhnast suuremat numbrit ei teinud, vaid üritas minuga iga hinna eest vene keelt purssida. Tulemuseks oli üks korralik lätipärane mullet, mis mind kohalikus pargis kohe nii omaks jopeks tegi, et iga Aivars minuga kätt suruda tahtis. Priit ja Mattias olid muidugi selleks ajaks jõudnud letijagu eripruule ära maitsta.

Edasi sõitsime mööda sirget asfaltteed Strenci nimelisse linna. Selles linnas asus üks ehe nõukogude ajast pärinev söökla, kus sai võileiva hinna eest maailma parimat seljankat ja leivasuppi ning selle söökla kõrval oli üks pood, kust sai külma linnasejooki ja selle poe kõrval oli ka park, kus seda jooki mõnusasti tarbida sai. Kõik maitses liiga hästi.

Õhtuks pedaalisime jällegi vana tuttava Koiva jõe äärde Olinase külakesse, kus kohalikud oma ehitusjärgus palktare juures oleval kaldapealsel meil lahkesti telkida ja lõket teha lubasid. Nii nagu Lätis on toredad inimesed on seal ka toredad koerad. Meie suureks sõbraks sai naabertalu taks, kes meiga terve õhtu veetis. Ainult, et siis, kui olime lõpetanud grillimisvarraste meisterdamise avastasime, et taks oli kadunud ja ning kadunud oli Priidu kotist ka terve kilo jagu vorstikesi. Leppisime siis tol korral vaid lõkkes tehtud kuldpruunide kartulite ja sibulatega. Ilmselt oli seesama koer meie rikkalikust toidukotist teada andnud oma sõbrale, sest just siis kui Priit oli lõkke ääres silma looja lasknud, hakkas tema nina all kotis maiustama röövel kass. Igatahes oli see maalilisel kaldapealsel tähistaeva all veedetud õhtu igati vääriline lõpuõhtu.

Päev 4

Hommikul käisime traditsiooniliselt ujumas ning loopisime veel lanti, kuid ainsad kalad, keda nägime olid sprotid õlis. Võtsime suuna Valka peale ja väntasime viimased paarkümmend kilomeetrit täie turboga. Põgenesime äikesepilve eest isegi nii kiiresti, et möödusime rajooni kiireimast traktorist ning just siis, kui täielikku padukat sadama hakkas, olime kenasti ühe Valka õlleka vihmavarju all. Seal nautisime veel viimast korda lõunanaabrite köögikunsti ja pruulimisoskust.

Ka Valka-Valga piiriületus sujus tõrgeteta ning jõudsime plaanipäraselt Valga-Tallinn kiirrongile. Sel korral saime oma vaguniosa ning kurja vagunisaatja, kes meid terve sõidu regulaarselt kontrollimas käis. Ta kahtlustas, et tarbime alkohoolseid jooke. Õnneks vaid kahtluseks see jäigi, kuid Tallinnasse jõudes ei kahelnud meist keegi, et ka järgmisel aastal tuleb säärane rattatripp ette võtta.

Mart

***

Sellest esimesest intiimsemast tutvusest lõunavabariigiga jäid meelde päris mitmed meeldivad seigad, mis meid kindlasti ikka ja jälle sinna tagasi kutsuvad. Inimesed olid seal avatud, toredad ning äärmiselt sõbralikud. Liiklus oli viisakas ja rahulik. Igas väikeses linnakeses ei leidunudki burgeriputkasid! Teed oli vägagi looklevad nii horisontaalses kui vertikaalses mõõtmes, mis tegi sealse kulgemise ääretult põnevaks. Hüsteeriliselt haukuvaid koeri kohtasime nelja päeva jooksul kõigest kahte. Õlut oli valikus hiiglama palju, millest nii mõnedki olid väikeste tootjate väga maitsvad pruulid. Süüa sai kohalikes sööklates mehiselt ja vaat, et maksti pealegi. Metsad ja lõkkeplatsid olid puhtad ning prügivabad. Võtame meiegi neilt veidi õppust :)

P