Pakri kajak

7.-8. august
Pakri saared
Karlis, Ursula, Timo, Leeni, Rasmus, Priit

Tänassilma kalaretk

3.-4. august
Tänassilma jõgi
Henri, Priit

Tagantjärele lühidalt kokkuvõtteks...

Sõitsime Henriga õhtul Viljandist Tänassilma jõe äärde kalatšillima. Aerokaart jällegi pettis ja head kohta või üldse "kohta" oli keeruline leida. Maabusime lõpuks väikese silla ääres, kust kannatas isegi spinnat loopida.

Õhtuvalgust jätkus veel kauaks ja käsiõngega sai suurema hasardi juba kätte. Spinnaga õnnestus saada ka kaks parajat ahunat, mille loomulikult õhtul lõkkel õlu kõrvale ära küpsetasime.

Jätkasin püüki ka järgmisel hommikul, kui Henri oli juba tööle sõitnud. Tagasi liikusin Tartu-Viljandi maanteed pidi, kus koerad mind nahka tahtsid pista ja mitte keegi peale ei tahtnud võtta. Vähemasti ei olnud see kurikuulus karumaffia sealsamas veel tegev.

Londoni seiklus

19.-20. juuli
Põltsamaa jõgi, Londoni
Mart, Priit

Alustasime liikumist superilusal hommikul Põltsamaa jõe äärest sihiga Londoni poole. Juba pikemat aega on mõtteid köitnud veel üks vähestest suurematest asustamata aladest meie kodumaal - Alam-Pedja. Suured läbipääsmatud rabamassiivid ja lugematud jõed - Põltsamaa, Ema-, Pedja, Pede, Umbusi jõgi jne. See oli küll alles esimene õrn kokkupuude selle maagilise paigaga, ent meeldejääv seda enam.

Enne Põltsamaa jõeni jõudmist puhkasime jalgu Kalevipoja toolil ja nautisime vaadet piiritutele kollastele rapsipõldudele. Päike lõõmas metsikult ja suure rahnu jalamil kasvav pihlakas pakkus just parajat varju. Vahetasime mõtteid viimasel ajal toimunust ja lasime ennast lummata kogu sellel rahul ja vaikusel.

Sillani jõudes olime juba tükk aega sammunud ning oli paras aeg väike paus teha. Niipea, kui Mart üle silla ääre oli vaadanud, pistis suure kisaga mind hüüdma. Päikesepaistes sillerdava jõepõhja taustal paistsid ülevalt vaadates kenad suured kalad kätte. Ei osanud algul väitagi, mis kaladega tegu, kas forelli või karbiga, kuid hiljem selgus, et nägime väga suuri turbaid. Otsisime kiirelt oma kalandusvarustuse välja ja asusime püüdma. Nii palava ilmaga ei õnnestunud Mardil oma spinnaga võttu saada, kuid minul vedas käsiõngega rohkem. Silla alt saime Mardiga vaheldumisi päris mitu särge. Turb jäi sellest kohast küll tabamata.

Olime välja vaadanud ka oma järgneva teekonna, milleks oli aerokaardi järgi ilus lage viiekilomeetrine lõik kaherööpalist metsateed, mis pidi lõppema kena suure heinamaaga Põltsamaa ja Pedja jõe ristmiku veerel, vastaskaldal paistmas Londoni vana talumaja. Õppetund oli seekord hea - ei tasu alati usaldada ennist nii tõesena tunduvat aerokaarti. Metsatee asemel leidsime eest ... või tegelikult ei leidnud mitte kui midagi. Pressisime end üle kahe tunni vihaselt läbi tiheda võsa, mille sees kunagi kauges minevikus tõesti metsatee läinud oli. Seljakotid olid meil õlu üleküllusest raskemad kui talvematkal ning ümber tiirutas nii tihe parmuparv, et puhkepaus oleks ilmselge surm olnud. Viimane suur pettumus oli heinamaa asemel kõrguv kõrkjameri. Vähemalt viitas see jõe lähedalolule.

Kui jõgi lõpuks kumama hakkas, heitsime kotid ja riided seljast, lükkasime kõrkja kahte lehte eemale ja hüppasime vette. Kirjeldamatu! Parmud ja kihelus kadusid viimaks. Vaikne vetevoog kandis meid kõrkjamüüride vahel allavoolu, kuni leidsime vastaskaldalt otsitud paiga - Londoni. Olime plaaninud jõe selles kohas ületada, aga kuidas, polnud aimugi. Meie suureks õnneks olid töökad koprad just sinna tõkke rajanud, mille taha suur hunnik peenemaid ja jämedamaid palke takerdunud. Enamik neist hulpis küll vabalt veepinnal, kuid mõnel oli ka tugi all ning jämedamad suutsid põhja vajumata meie raskuse isegi ära kanda. Tunnike palkide vedamist ja sättimist ning saimegi kuiva varustusega üle. Hiljem teisele poole tagasi palgid meid enam kanda ei suutnud.

Siinpool jõge meil parme enam kannatada ei tulnud, sest neid asendas veelgi tihedam parv sääski. Ei ürita sellist massi kirjeldadagi, ei tunne lihtsalt vastavaid ühikuid, mis seda mõõdet edasi anda võiks. Peale korduvaid üritusi sääski välja kannatada katkes meie kannatus lõplikult ning kolisime metsamajja päikeseloojangut ootama. Õppetund 2 ja 3 - ka kõige soojematel suveilmadel tasub kaasa võtta pikad sääsekindlad püksid ja sääsetõrjevahend (kui vaja pole, ei pea seda ju kasutama). Kui hämarus lõpuks saabus, tegime jõe äärde lõkke ja nagu arvata võis, oli sääski ikka piisavalt palju, et hulluks minna. Magasime see öö lõkke ääres. Ärkasin hommikuhämaruses Mardi hõigete peale sääskede eest majja põgeneda. Olin oma bivikoti kenasti ninani kinni tõmmanud ja mul oli hea küll. Ärkasin hiljem Mardi hõigetele vihma eest majja põgeneda, aga olin oma bivikoti kenasti ninani kinni tõmmanud ja mul oli hea küll. Hetke pärast olime mõlemad majas ja siit õppetund 4 ja 5 - kui teha bivikott, siis ikka selline, mis vett peab ja olgu ilm kui ilus tahes, varikatus tuleb enne magama minekut igaks juhuks alati üles panna.

Vihma sadas püüdlikult õhtuni välja, kuid seekord oli sellest vaid rõõmu. Sääski oli juba pea talutavalt ja kala jões näljane. Tõmbasime käsiõngega särge ja sain isegi kaks parajat turba. Kuna Mart spinnaga haugi ei saanud, ronisin talle külje alla ja tõmbasin sellegi käsiõnge ja pudrukuuliga välja. Lõunaks keetsime Londoni parima kalasupi.

Tagasitee palju lõbusam polnud. Saime omajagu võsa ja käisin kõrkjate vahel vööni vees, telefon kenasti püksitaskus. Kuuenda õppetunnina pean tõdema, et kui veekindel mobiilikott olemas, siis jätkusuutlikum seda ikka kasutada, kui kodus hoida. Hüppasime Meleskilt bussile ning tassisime pooled oma õlledest kenasti koju tagasi.

Kõrvemaa kala- ja fotojaht

11. mai
Kõrvemaa
Priit

Kasutasin oma kaht nädalasisest vaba päeva targasti ära ja läksin metsa. Nii mõnus oli, et ühest plaanitud ööst kujunes kaks.










Kasutasin seekord Kõrvemaa südamesse pääsemiseks jalgratast ja valisin liikumiseks kõige maalilisemad teed. Tegin rohkelt foto- ja kalapüügipause. Loopisin kahe päevaga läbi suurema osa Jussi järvedest ja sealt tõenäoliselt enam kala püüdma ei lähe. Skooriks jäi üks koos landiga otsast läinud haug, sest trossid olid selleks hetkeks koos viie muu kaotatud landiga ammu järves, kuigi üks neist oli rohulant ja ühe saagisin puu otsast alla, aga ilma jäin neist lõpuks ikka.

Puhkasin närvi ja suundusin teisel õhtul Valgejõge avastama. Naljakas, aga ma ei olnudki oma paarikümne Kõrvemaa külastuse jooksul suvisel ajal Valgejõeni jõudnud ega osanud sellest jõest suurt midagi arvata. Nüüdseks on see minu sellel suvel külastatud jõgedest kindlasti sõbralikem. Kaldad olid mõnusalt lagedad ja tugevad, jõgi ise parajalt kitsas, et landiga ta kogu laiuses ära katta ning vesi piisavalt sügav. Õhtu kujunes lõbusaks - tõmbasin kala nagu ei kunagi varem ning isegi need haugid, kes esialgu otsast pääsesid, said mu lanti kohe uuesti maitsta.










Jätsin ühe mõõdulise haugi, mida õhtuhämaruses lõkkel küpsetasin. Suudaks vaid kirjeldada, kuidas see maitses ;)

Kõrvemaa kalaretk

17.-19. aprill
Kõrvemaa
Henri, Priit

Startisime reede õhtul Kõrvemaa suusa- ja matkakeskuse juurest. Olime seal ainsad inimesed ja auto jäi üksikuna keset suurt parkimisplatsi. Ilmad olid sel ajal juba päris mõnusad, päeval vähemalt, ja talvine ürdikas oli suurel määral asendunud külma õluga.

Sihiks olid meil Jussi järved, esimese õhtu peatusime aga Venejärve ääres, kus ei olnudki siiamaani ööbinud. Maa oli suhteliselt kuiv, kuigi siin-seal nägime veel veidi lund ja enamik järvedest oli korralikult jääs. Kuiv lõkkepuu oli kenasti käepärast, tegime kiiresti lõkke ja panime üles varjualuse. Õhtust järve ja lõkke ääres istumist ning vaikset veinijoomist pole vist vaja kirjeldadagi.

Järve tagant raba pealt tulev tuul kogus ennast päris tugevaks, seega panime mu varjualuse esmakordselt viilkatusena üles, et see tuule eest ikka kaitseks ka. Kraade oli öösel -6. Hommikuvalguses silmi lahti tehes selgus, et sadas paksu lörtsi ja tuul tahtis meid koos varjuga vastu maad suruda. Pidas teine hästi vastu, võin uhkust tunda! Üles tõusta sellise ilmaga väga ei tahtnud ja pikutasime kenama ilmani. Kui üles saime ja asjad kokku pakkisime, oli taevas sinine, päike paistis ja tuul oli vaibunud. Õhk jäi küll külmaks, paari kraadi ümber, aga päike soojendas nii hästi, et sai joped seljast.

Liikusime Jussi poole, tegime korralikult pilte, sõime lõunat, jõime õlut, lebotasime siin-seal ja päev polnud veel poolepealegi jõudnud. Teepeal kaevasime usse, mina sain paarkümmend, Henri ka mõne. Lõikasime läbi metsade, raba ja üle ooside ning olimegi Kõverjärve ääres. Lõkkeplats oli väga hea, tegime lõkkepuid ja püüdsime kala. Püüdsime pool õhtut, aga midagi loomulikult ei saanud.

Esimene öö oli suhteliselt külm magada olnud ja otsustasime teise öö veidi mugavamaks teha. Panime varjualuse hästi madalaks, kolm külge vastu maad ja lükkasime ööseks suured pakud lõkkesse. Väga mõnus ja soe oli.

Hommikul tegime kerged praetud tõugud, leidime Henri koti põhjast viimase külma õlle ja liikusime kodu poole. Paremat puhkust lihtsalt ei ole, aeg venis ja venis.