Kaiu raba matk ehk teemamatk nr. 1 - räätsad.

13.-14. veebruar
Kolgu raba
Rasmus, Sven, Lehar, Priit

Viisime täide pikalt mõttes olnud plaani külastada kurikuulsat Kaiu raba (tegelik Kolgu raba). Kahjuks ei õnnestunud seekord täit nädalavahetust selleks rakendada, pidime leppima laupäeva-pühapäevaga. Miks just Kaiu ning miks kurikuulus, saab igaüks ise guugeldada; põnevust pakub see paik igal juhul küllaga.

Kaardi järgi tundus too ala päris pisike, suuremad rabad ühinevad Kolguga põhjast ning plaanisin vargsi, et teeme ka seal kenad ringid. See oli aga üsna petlik arusaam, sest munadeni lumega rabas kilomeetreid läbida pole ikka päris see, mis kevadisel kruusateel - go figure! Raba jätkus meile seega küll ja veel. Piiritu lumevälja keskel niimoodi sumbates valdasid kirjeldamatud emotsioonid! kahju vaid, et just talviti nii harva metsa jõuab ja suvel nii tihti.

Keset raba olles otsustasime, et päris õkva üle minna oleks kerge ülepingutus ja võtsime suuna lähima metsatukani. Sattusime väga mõnusale rabasaarele suure kuuse alla. Valgust oli veel parasjagu, et end kenasti sisse seada ja ümbrust uudistada. leidis aset ka meie esimene kokkupuude anomaalse maailmaga - kitsede rohkete puualuste asemete seas oli üks, milles käiku lastud osav kabjatöö. hekseldatud oksarisust oli sinna uhke madrats punutud. Kas tegemist tõesti maavälise loomingu või pelga evolutsiooniga kitsede osas?! Asi nõuab jahimeestega lähemat arutamist.

Teel Kaiu poole jõudsime autos kõikvõimalikud matkateemad põhjalikult läbi arutada. Kuna ühiseks mõtteks oli räätsade tegemine ja aeg ning koht enam kui ideaalne, sisustasimegi poole oma õhtust Lehari juhendamisel räätsade meisterdamisega. Teine pool õhtust kulus igasugu vingete kummitusjuttude puhumisele, mis pimedas paksus metsas omavad märgatavat efekti ;)

Magasime ka seekord lageda taeva all ning arvestades hinnangulist 18 kraadi külma, pidasime kõik väga hästi vastu. Hommikuks tubli puder ja kohv kondenspiimaga söödud, meisterdasin lisaks õhtusele ka teise räätsa, et tagasiteel need kindlasti katsetatud saaks. Paraku oli mul
asjale natuke liiga ultralight lähenemine ja muidu nii painduvad vitsad murdusid pakasega juba kümnendal meetril pooleks. Ei heida meelt, Mark II on alati see, mis paremini toimib ja haun väikest plaani, et selle kindlasti veel see talv ära teha saaks!

Tagasiteel hakkas Kaiu rabale kohaselt ka aegruum veidi painduma. Reedese kolme tunni asemel võttis sama tee läbimine nüüd vaid tunni. Ilm oli super, päike paistis ja vaade kirjeldamatult ilus!

Pakri poolsaare külastus

11.-12. detsember
Pakri poolsaar
Meelis, Rasmus, Mattias, Priit

Pikka ja põhjalikku matka ei olnud võimalust seekord korraldada, seega otsustasime teha kiire väljasõidu Pakri poolsaare põhjarannikule.

Haarasime reedel kohe peale tööd seljakotid õlule ja suundusime rongile. Mattias jõudis veel kiire ja otsustava tegutsemisega oma kauaaegse matkaketsi uhke uue saapa vastu vahetada. Läks seekord õnneks, arvestades, millisesse mülkasse ma õhtupimeduses meid otse rongilt maha astumist juhatasin.

Õnneks on Pakri piisavalt pisike jupp poolsaart ja ei pidanud rägastikus kaua ekslema. Meie meeleheaks oli keegi just meie linnulennulisele trajektoorile kena ja sünge metsatee otsustanud rajada. Suurvesi oli veel nii tõsine, et mets mõlemal pool teed korralikult üle ujutatud.

Ilm oli parajalt keeruline - kraade oli püsivalt 0 ja maapind isegi varahommikul märg, mitte jääs. Selline külm niiskus tungib läbi ka soojematest magamiskottidest. Õhul ja hommikul lõkke ääres istuda oli sellegipoolest asendamatu ning matkaplaane ja muid ettevõtmisi sai arutatud terve järgmise aasta jagu.

Linnuraba seiklus

31. oktoober - 1. november
Varbola>Linnuraba>Hagudi
Gert, Lembit, Meelis, Priit

Startisime laupäeva varahommikul Varbolasse, et kogu valget aega ära kasutada. Taevas polnud selge, nagu olime lootnud, kuid ilm külm ja kuivapoolne siiski. Vaatasime üle Vardi mõisa ja võtsime suuna Jaanilinna poole. Koht oli võimas nagu alati!

Teel Linnuraba poole heitsime pilgu peale ka teeäärsele heinaküünile, mis oli värsket heina täis ja oleks olnud vägagi mõnusaks ööbimispaigaks. Seejärel astusime maanteelt maha vanale taliteele. Jahimeeste jahipuki juures õnnestus pildistada kahte noort siga, kes esialgu valjust rääkimisest ja fotoklõpsudest väljagi ei teinud.

Talitee, mille olin läbinud ka jaanuaris ning külmunud pinnasega, tõotas tulla sügiseselt põnev. Lootus oli, et märjem lõik jääb järgmisel päeval, peale rabasaarel ööbimist, läbitavale lõigule ning selle õhtu saame lõkke ääres kuiva jalaga veeta. Saime sadakond meetrit minna, kui ees laius lõputu mülgas. Valik oli aga iseenesest lihtne - kas minna kuiva jalaga tagasi linnuse juurde ja sealt järgmine hommik bussi peale või märja jalaga edasi tundmatusse. Ei pidanud kaua mõtlema ja hetki hiljem oligi Gert veel ainus, kel jalg tänu kõrgele saapale kuiv!











Asja tegi huvitavaks veel see, et lisaks poolde säärde veele, mis aeg-ajalt ka sügavamaks osutus, jäi teele ette mitmeid vähem ja rohkem voolava veega ojasid. Kahjuks või õnneks suutsime neist siiski ilma purret tegemata ümber saada.

Suurem osa teest viis siiski läbi metsatukkade mööda rabasaari ja ühel sellistest leidsimegi eest mahajäetud metsaonni, mille juurde õhtuks jäime. Taevas säras täiskuu ja temperatuur oli juba kergelt miinuskraadide poolel ning lõkkevalguses sellise ilmaga istuda kirjeldamatult hea! Pealegi on Eestis ju raske leida kohta, kus end tõesti eraldatuna tunned ja see oli üks neist vähestest. Küpsetasime sütel suure lihakäntsaka koos küüslauguga.

Otsustasime, et kasutame kuuvalgust ära ja jätkame Hagudi poole liikumist peale südaööd. Teine lõik Linnurabast oli hullem veel, kui esimene, aga lihtsamat ei olekski soovinud. Adrenaliini ja naeru jätkus hulgi! Suurematel teedel sai vabalt ilma pealambita kõndida - kuu valgustas meeletult. Ja öisetel lõrisevatel koertel on mu südames nüüd ja alati eriline koht!

Hagudi rongijaama jõudsime kell 5 hommikul ja saime kaheks tunniks end perroonil kenasti magamiskotti kerra tõmmata. Päikesetõusuks oli arvatavasti 9-10 kraadi külma, loodetavasti saab täpne number varsti kinnitust. Ilmateade andis kõige külmemaks muidugi vaid -6 ...

Jänijõe kalaretk

9.-11. oktoober
Jänijõgi
Henri A, Nele, Henri G, Meelis, Priit

Valgejõe kala(tu)matk

2.-4. oktoober
Valgejõgi, Põhja-Kõrvemaa
Mart, Meelis, Henri G, Henri A, Anti, Erki, Rasmus, Priit


Lõpuks ometi! Jõudsid ka minu silmad näha seda imelist päeva, kui kogu kalameeste paremik Valgejõele kogunes.













Logistilistel põhjustel jõudis esimene autotäis kalamehi metsaalla tunduvalt varem, kui ülejäänud, aga, kuna kalad juba magasid, tegime niikunii vaid lõket ja nautsime õhtut. Hommikut mina näiteks väga ei nautinud. Pealelõunaks liikusime üle jõe edasi kohta, kust kevadel kartulikotitäie haugi saanud olin ja alustasime metsiku landiloopimisega. 3000 viset e. 50 km hiljem oli kombineeritud tulemuseks landikarbitäis igaveseks kadunud lante ja 3 cm haugi näkku. Vähemalt jäin mina omadega tublisti plussi, lisaks haugile veel ka ühe Henri landi näol.














Öösel keerutas päris kena tormi üles. See oli küll esimene kord, kui ärkasin korduvalt ja ootasin, et üks neist kümnetest ümbritsevatest puudest meile kaela murduks. Kala me teisel päeval muidugi ei saanud, ju siis järgmine kord tuleb vähem õngesi ja rohkem õlut kaasa võtta!