Valgejõe>Kotka
24.-26. september
Mattias, Priit
Võtsime plaani veel enne eepilist Rootsi seiklust kerge ettevalmistusmatk teha. Tahtsime koguda veidi kilometraaži, saada fotovarustusega rohkem sinapeale ning katsetada uut matkavarustust, mis vahepeal soetatud sai ja juba tükk aega kasutamist ootas. Mõnusaid vesiseid sügisilmu oodates lootsime oma uued dry bagid proovile panna ja kuna hankisin ka multikütusepõleti ning poti-pannikomplekti, pidasime vajalikuks neile korralikult valu anda!
Nõudekomplektiks sai valitud Primuse terasest Gourmet II set, kus tavapärasele kahele potile lisaks mitte nii tavapärase olemisega pann. Olin lugenud selle panni ebatavalisest kaalust, kuid kõik märgid viitasid sellele, et too on vaid selliste inimeste jutt, kelle jaoks alumiiniumist asjad on kerged ja terasest loomulikult rasked, kuigi konkreetseid tooteid võrreldes on nende kaaluvahe vaid 10%. Kodus komplekti karbist väljas võttes üllatusin, kui kerge võib üks terasest pott olla ja kui raske on suudetud üks pisike pann teha. Nimelt on see tõeline gurmee-pann, väga paksu kolmekihilise põhjaga, mis põleti pisikese täpina põleva leegi kuumuse imeliselt üle panni jaotab. Ega muud valikut jäänudki, kui selliste nõude vääriline gurmeematk teostada!
Matka sihiks võtsime Valgejõe Peterburi maanteest põhjapoole jääva lõigu, mille keskel paikneb
Tarkovskilikku taimestikuloori mähituna vana ja lagunev akvedukt. Fotondusele olid meil seega suured ootused. Bussilt hüppasime maha kusagil mainitud maantee ääres ja imekombel sõitsime plaanitud punktist vaid tükki viie kilomeetriga mööda. Kõmpisime Valgejõe külani ja tegime udusse mattunud heinamaast juba esimesed hämaravõtted. Üksildane kruusatee, mida mööda rändasime, otse jõe kallast mööda ei loogelnud ning sobiva lõkkepaiga leidmiseks keerasime väikest metsarada pidi teelt maha. Läbi pilkase pimeduse hakkas kaugusest kostma mühinat. Hetk hiljem lõppes puuderivi ning meie jalge ees laius tühjus. Olime endi suureks üllatuseks jõudnud liivase järsakuni ning meist üle kümne meetri allpool lookles kivide vahel võimsalt mühisedes lai Valgejõgi. Tasapisi hakkas täiskuuvalgus jõe vastaskaldal olevat heinamaad
ning selle taga laiuva metsa piirjooni välja joonistama. Vaade oli imeline!
Öö oli ilus, metsaalune kuiv ning kividest laotud mõnus lõkkeplats juba olemas. Küpsetasime sütel värske tüümiani, sibula ja küüslauguga käntsaka veiseliha ning kerge rukkikukli ja mekkisime sinna kõrvale head veini. Juttu jätkus varahommikuni...
Silmad avasin Mattiase üürgava äratuskella peale juba varakult ning jäin argipäevase harjumuslikkusega ootama, et ta selle snoozima paneks ja seda lüket teab kui palju veel kordaks. Nagu nägin, oli temal aga hoopis teine taktika, nimelt äratuskella täielik eiramine. Võibolla ei olnud see helin talle läbi ta sügavate norsete lihtsalt eristatav.
Nii üksikute unetundide najal ei olnud ma veel nähtavasti rem-uneni jõudnud ja tõusta õnnestus üsna valutult. Haarasin spinna kaenla ja tõttasin jõge avastama. Minu suureks pettumuseks oli Valgejõgi siinmail vägagi erinev sellest, mis ta Põhja-Kõrvemaad läbides on. Mõnusalt lai oli ta küll, kuid kohutavalt madal. Kalu oleksid kõik siin juba kaugelt näinud.
Spordi huvides panin siiski kergema haugika otsa ja otsustasin siin-seal mõned visked teha. Põnevust oli omajagu. Landi iga teise sammaldunud kivi taha takerdudes jättis minu naiivne kalamehesüda ikka ja jälle paar lööki vahele. Oleks nagu terve jõe tühjaks püüdnud! Siis aga juhtus midagi õige ootamatut. Jõe vastaskalda sügavamast sopist lanti läbi kerides käis juba teistmoodi jõnks ning mõne hetke pärast haaras landile järele sööstev kala seda teist kordagi. Kahe kolmeharulise konksuga landi külge ta sellise usina üritamise järel muidugimõista ei takerdunud. Tegin teise kiire ja täpse viske ning käes see kala oligi! Päris haugi moodi see tunne küll ei olnud, kuid seda, et see ilus suur täpiline jõeforell oli, on raske uskuda siiani.
Liikusin veel mõnda aega peale seda rahlikult mööda jõekallast allavoolu ja nautisin sealset maastikku. Sügishommikud metsas on ainulaadsed - sellist rahu ja vaikust muudel aastaaegadel millegipärast ei tunneta. Leidsin ka ühe veidi sügavama jõelõigu, kuhu oli paras end kasta. Mattias pidi seega traditsioonilise aamu-uinti hiljem üksi teostama ja veeloom, nagu ta on, tegi ta seda muidugi topelt.
Selle aja peale, kui Mattias oma luugid lahti venitas, olin juba hommikusöögiks ettevalmistusi tegemas. Kohvivesi läks lõkkele ning panngi vaikselt tulele. Pannile läksid õhukeste viiludena küüslauk ja silbul ning seejärel lepasuitsusink. Meega koorekohv juba tassis, läksid lõkkele ka oad, seejärel pannile veel muna ning lõppeks võis praetud sepik.
Päeva algus oli vaatamata kohutavale ilmale ääretult meeldiv olnud. Loodetud foto- ja matkailmast polnud aga haisugi. Ei tibagi vihma ning lauspäike... Õnneks on meeleolu septembri lõpus metsas sellele vaatamata vägagi sügisene ja teel Nõmmeveskile vaated kõrgelt üle jõe kirjeldamatud. Akvedukti all mühisev juga ülerahvastatud ei olnud ja saime kogu paiga kenasti kaaperdatud. Laiutasime mööda jõge risti-rästi, et siiani võtmata klišeefotod ikka tehtud saaks ning lõpuks kargasime joa alla ujumagi. Mattias ronis tagatipuks kogu kunagise hüdrogeneraatori toruvõrgustiku läbi.
Edasi võtsime suuna mööda jõge Kotka poole, et teel sinna järjekordne hitt-ööbimispaik leida. Mina püüdsin põgusalt kala, et plaanitud uhhaa veel enne hämarat valmis keeta ning Mattias meisterdas oapurgist bushcookeri. Ülejäänud tunnid kulusid marsruudi ja ilmakaarte üle vaidlemisele. Supiahven seekord saamata, otsustasime jõest eemalduda ja Vasaristi oja äärde laagrisse jääda, et järgmine päev veel korralik fotoshoot läbi viia. Maastik oli seal uskumatu, alt jõe äärest võtsime ühe jutiga üles minnes müstiliselt palju tõusumeetreid. See küngas oli tubli tükk maad kõrgem ja järsemgi, kui suurimad Põhja-Kõrvemaa oosid. Vaadet ei hakka kirjeldamagi...
Veel enne pilkast pimedust naeratas meile järjekordselt tohutu õnn. Leidsime raja äärest kaks kõikide seente kuningat - suurt sirmikut! Muna läks küll hommikusöögiks ning jahu õhtukukliks, kuid võid oli meil praadimiseks veel küllaga. Ööbimispaik tiheda samblase kuusemetsa all valitud, viskasime sirmikud kerge ürdisoolaga pannile. Järgnenud hetkedel ei suutnud meist kumbki üht ainsatki rooga meenutada, mis paneeritud sirmikust paremini maitseks. Ei suuda seda siiani!
Seejärel küpsetasime lõkkel forelli, mis oli kahele vägagi paras. Küljed tõmbusid kuldpruuniks ja nahk kenasti liha küljest lahti. Mattias pistis krõbedad uimed ja pisikeste pehmete soomustega nahagi pintslisse. Kaasas olnud mõnede kastmes kanatiibadega õnnestus meil gurmeepann tõsiselt proovile panna. Pärast lõkkes käiku oli see kaetud paksu kõrbekihiga. Peale öist samblakihi all ligunemist tõmbasin osava näpuliigutusega kõrbekooriku nagu Fairy reklaamis puhtalt maha. Kohe näha, et Eestis toodetud ;)
Järgmisel hommikul oli uni õige magus. Magasime poolde lõunasse välja, kuigi öö jooksul oli saabunud oodatud fotoilm. Taevas oli kenasti pilvine ning aeg-ajal tibas kerget uduvihma. Keetsime järjekordse suurepärase hommikukohvi, ainuüksi mille pärast tasuks end igaks võimalikuks ööks metsa vedada. Tagatipuks oli Mattiasel kaks UL-doosi pähkli-šokolaadikreemi, mille kuklitega ära sõime. Jätkasime traditsioonilise tatrapudruga rohke või ning ürdisoolaga, mis Mattiase köögivarudest vist kunagi ei taha otsa lõppeda.
Kui me asjad kokku pakkisime ja Vasaristi joale suundusime, ootas meid ees täielik võlumaa. Oja on endale aastatuhandete jooksul paekiviklinti sügava ja sünge sängi uuristanud ning kõrgusest pea kohale sirutuvad haavapuud joa astangud ja kogu sängi põhja oma imeliste lehtedega üle kullanud. Nii eraldataud oli see paik kogu ülejäänud lokkavatest Lahemaa metsadest. Enne juga tükk maad salajõena kolgev oja oli nii puhas, et jõime seda karget vett sealtsamast.
Nagu arvata võis, kulus kogu pealelõuna pildistamisele. Vahepeal liitus meiega üks kaasfotograaf, kel Mattiasega pea üks-ühele varustus. Samal ajal, kui muljeid vahetasime, lipsas joa alt välja üks nirgi-taoline loomake, kes end kohe üldse segada ei lasknud ning toimetas tükk aega siin-seal ringi. Loomulikult ei olnud meist kellegi teleobjektiivi kaasas, kuid valgust oli seal nii vähe, et liikuvast objektist suurt pilte teha poleks saanud niikuinii.
Kui meil kõhud lõpuks tühjaks hakkasid minema ning päev juba õhtusse asus, oli aeg suurepärasele tripile viimane gurmeeline punkt panna. Olime teelt korjanud peotäie kukeseeni ning alles oli meil ka tükk suitsusinki. Sättisime paja sealsamas joa ees tulele, Mattias kenasti kivide vahele Z-laiditud lamamistoolil pikutamas. Nagu poole pastakeetmise ajal selgus, olin kütet kaasa võtnud justnimelt nii palju, et see nüüd otsa lõppeda otsustas. Närv kergelt must, vedasime asjad kiiruga kõrgest ning järsust trepist üles metsa veerele, kus kunagisel lõkkepaigal okstest parajalt väikese lõkke süütasime. Toetasime panni-potid kenasti kahele kivile ja õhtusöök oli suurepäraselt päästetud! Pannile läksid jällegi sibul-küüslauk, lisaks sink ning kukeseened. Vahukoor juurde ning kogu kupatus pasta peale. Tasakaal sai nii hea, et võrdselt võis eristada kõiki häid maitseid. Puudu jäi seekord vaid vastav vein...
Peale sööki hakkasime Kotka poole liikuma, et veel viimasele bussile jõuda. Nautisime tee äärest veel vaadet järsakult üle Valgejõe ja metsade ning jõudsime Kotka bensiinijaama paraja ajavaruga. Nahk kõndimisest kenasti soe, võtsime väikesed preemiaõlled ning otsustasime peale hetkest mõtlemist veel viimast korda lähedalasuva tammi paisutatud jõelõigus ujumas käia.
Värsketena ning imeliste kogemuste võrra rikkamatena astusime juba pimedas uude ning pea tühja bussi, mis meid tagasi Tallinna viis.
24.-26. septemberMattias, Priit
Võtsime plaani veel enne eepilist Rootsi seiklust kerge ettevalmistusmatk teha. Tahtsime koguda veidi kilometraaži, saada fotovarustusega rohkem sinapeale ning katsetada uut matkavarustust, mis vahepeal soetatud sai ja juba tükk aega kasutamist ootas. Mõnusaid vesiseid sügisilmu oodates lootsime oma uued dry bagid proovile panna ja kuna hankisin ka multikütusepõleti ning poti-pannikomplekti, pidasime vajalikuks neile korralikult valu anda!
Nõudekomplektiks sai valitud Primuse terasest Gourmet II set, kus tavapärasele kahele potile lisaks mitte nii tavapärase olemisega pann. Olin lugenud selle panni ebatavalisest kaalust, kuid kõik märgid viitasid sellele, et too on vaid selliste inimeste jutt, kelle jaoks alumiiniumist asjad on kerged ja terasest loomulikult rasked, kuigi konkreetseid tooteid võrreldes on nende kaaluvahe vaid 10%. Kodus komplekti karbist väljas võttes üllatusin, kui kerge võib üks terasest pott olla ja kui raske on suudetud üks pisike pann teha. Nimelt on see tõeline gurmee-pann, väga paksu kolmekihilise põhjaga, mis põleti pisikese täpina põleva leegi kuumuse imeliselt üle panni jaotab. Ega muud valikut jäänudki, kui selliste nõude vääriline gurmeematk teostada!
Matka sihiks võtsime Valgejõe Peterburi maanteest põhjapoole jääva lõigu, mille keskel paiknebTarkovskilikku taimestikuloori mähituna vana ja lagunev akvedukt. Fotondusele olid meil seega suured ootused. Bussilt hüppasime maha kusagil mainitud maantee ääres ja imekombel sõitsime plaanitud punktist vaid tükki viie kilomeetriga mööda. Kõmpisime Valgejõe külani ja tegime udusse mattunud heinamaast juba esimesed hämaravõtted. Üksildane kruusatee, mida mööda rändasime, otse jõe kallast mööda ei loogelnud ning sobiva lõkkepaiga leidmiseks keerasime väikest metsarada pidi teelt maha. Läbi pilkase pimeduse hakkas kaugusest kostma mühinat. Hetk hiljem lõppes puuderivi ning meie jalge ees laius tühjus. Olime endi suureks üllatuseks jõudnud liivase järsakuni ning meist üle kümne meetri allpool lookles kivide vahel võimsalt mühisedes lai Valgejõgi. Tasapisi hakkas täiskuuvalgus jõe vastaskaldal olevat heinamaad
ning selle taga laiuva metsa piirjooni välja joonistama. Vaade oli imeline!
Öö oli ilus, metsaalune kuiv ning kividest laotud mõnus lõkkeplats juba olemas. Küpsetasime sütel värske tüümiani, sibula ja küüslauguga käntsaka veiseliha ning kerge rukkikukli ja mekkisime sinna kõrvale head veini. Juttu jätkus varahommikuni...
Silmad avasin Mattiase üürgava äratuskella peale juba varakult ning jäin argipäevase harjumuslikkusega ootama, et ta selle snoozima paneks ja seda lüket teab kui palju veel kordaks. Nagu nägin, oli temal aga hoopis teine taktika, nimelt äratuskella täielik eiramine. Võibolla ei olnud see helin talle läbi ta sügavate norsete lihtsalt eristatav.Nii üksikute unetundide najal ei olnud ma veel nähtavasti rem-uneni jõudnud ja tõusta õnnestus üsna valutult. Haarasin spinna kaenla ja tõttasin jõge avastama. Minu suureks pettumuseks oli Valgejõgi siinmail vägagi erinev sellest, mis ta Põhja-Kõrvemaad läbides on. Mõnusalt lai oli ta küll, kuid kohutavalt madal. Kalu oleksid kõik siin juba kaugelt näinud.
Spordi huvides panin siiski kergema haugika otsa ja otsustasin siin-seal mõned visked teha. Põnevust oli omajagu. Landi iga teise sammaldunud kivi taha takerdudes jättis minu naiivne kalamehesüda ikka ja jälle paar lööki vahele. Oleks nagu terve jõe tühjaks püüdnud! Siis aga juhtus midagi õige ootamatut. Jõe vastaskalda sügavamast sopist lanti läbi kerides käis juba teistmoodi jõnks ning mõne hetke pärast haaras landile järele sööstev kala seda teist kordagi. Kahe kolmeharulise konksuga landi külge ta sellise usina üritamise järel muidugimõista ei takerdunud. Tegin teise kiire ja täpse viske ning käes see kala oligi! Päris haugi moodi see tunne küll ei olnud, kuid seda, et see ilus suur täpiline jõeforell oli, on raske uskuda siiani.Liikusin veel mõnda aega peale seda rahlikult mööda jõekallast allavoolu ja nautisin sealset maastikku. Sügishommikud metsas on ainulaadsed - sellist rahu ja vaikust muudel aastaaegadel millegipärast ei tunneta. Leidsin ka ühe veidi sügavama jõelõigu, kuhu oli paras end kasta. Mattias pidi seega traditsioonilise aamu-uinti hiljem üksi teostama ja veeloom, nagu ta on, tegi ta seda muidugi topelt.
Selle aja peale, kui Mattias oma luugid lahti venitas, olin juba hommikusöögiks ettevalmistusi tegemas. Kohvivesi läks lõkkele ning panngi vaikselt tulele. Pannile läksid õhukeste viiludena küüslauk ja silbul ning seejärel lepasuitsusink. Meega koorekohv juba tassis, läksid lõkkele ka oad, seejärel pannile veel muna ning lõppeks võis praetud sepik.
Päeva algus oli vaatamata kohutavale ilmale ääretult meeldiv olnud. Loodetud foto- ja matkailmast polnud aga haisugi. Ei tibagi vihma ning lauspäike... Õnneks on meeleolu septembri lõpus metsas sellele vaatamata vägagi sügisene ja teel Nõmmeveskile vaated kõrgelt üle jõe kirjeldamatud. Akvedukti all mühisev juga ülerahvastatud ei olnud ja saime kogu paiga kenasti kaaperdatud. Laiutasime mööda jõge risti-rästi, et siiani võtmata klišeefotod ikka tehtud saaks ning lõpuks kargasime joa alla ujumagi. Mattias ronis tagatipuks kogu kunagise hüdrogeneraatori toruvõrgustiku läbi.
Edasi võtsime suuna mööda jõge Kotka poole, et teel sinna järjekordne hitt-ööbimispaik leida. Mina püüdsin põgusalt kala, et plaanitud uhhaa veel enne hämarat valmis keeta ning Mattias meisterdas oapurgist bushcookeri. Ülejäänud tunnid kulusid marsruudi ja ilmakaarte üle vaidlemisele. Supiahven seekord saamata, otsustasime jõest eemalduda ja Vasaristi oja äärde laagrisse jääda, et järgmine päev veel korralik fotoshoot läbi viia. Maastik oli seal uskumatu, alt jõe äärest võtsime ühe jutiga üles minnes müstiliselt palju tõusumeetreid. See küngas oli tubli tükk maad kõrgem ja järsemgi, kui suurimad Põhja-Kõrvemaa oosid. Vaadet ei hakka kirjeldamagi...Veel enne pilkast pimedust naeratas meile järjekordselt tohutu õnn. Leidsime raja äärest kaks kõikide seente kuningat - suurt sirmikut! Muna läks küll hommikusöögiks ning jahu õhtukukliks, kuid võid oli meil praadimiseks veel küllaga. Ööbimispaik tiheda samblase kuusemetsa all valitud, viskasime sirmikud kerge ürdisoolaga pannile. Järgnenud hetkedel ei suutnud meist kumbki üht ainsatki rooga meenutada, mis paneeritud sirmikust paremini maitseks. Ei suuda seda siiani!
Seejärel küpsetasime lõkkel forelli, mis oli kahele vägagi paras. Küljed tõmbusid kuldpruuniks ja nahk kenasti liha küljest lahti. Mattias pistis krõbedad uimed ja pisikeste pehmete soomustega nahagi pintslisse. Kaasas olnud mõnede kastmes kanatiibadega õnnestus meil gurmeepann tõsiselt proovile panna. Pärast lõkkes käiku oli see kaetud paksu kõrbekihiga. Peale öist samblakihi all ligunemist tõmbasin osava näpuliigutusega kõrbekooriku nagu Fairy reklaamis puhtalt maha. Kohe näha, et Eestis toodetud ;)
Järgmisel hommikul oli uni õige magus. Magasime poolde lõunasse välja, kuigi öö jooksul oli saabunud oodatud fotoilm. Taevas oli kenasti pilvine ning aeg-ajal tibas kerget uduvihma. Keetsime järjekordse suurepärase hommikukohvi, ainuüksi mille pärast tasuks end igaks võimalikuks ööks metsa vedada. Tagatipuks oli Mattiasel kaks UL-doosi pähkli-šokolaadikreemi, mille kuklitega ära sõime. Jätkasime traditsioonilise tatrapudruga rohke või ning ürdisoolaga, mis Mattiase köögivarudest vist kunagi ei taha otsa lõppeda.Kui me asjad kokku pakkisime ja Vasaristi joale suundusime, ootas meid ees täielik võlumaa. Oja on endale aastatuhandete jooksul paekiviklinti sügava ja sünge sängi uuristanud ning kõrgusest pea kohale sirutuvad haavapuud joa astangud ja kogu sängi põhja oma imeliste lehtedega üle kullanud. Nii eraldataud oli see paik kogu ülejäänud lokkavatest Lahemaa metsadest. Enne juga tükk maad salajõena kolgev oja oli nii puhas, et jõime seda karget vett sealtsamast.
Nagu arvata võis, kulus kogu pealelõuna pildistamisele. Vahepeal liitus meiega üks kaasfotograaf, kel Mattiasega pea üks-ühele varustus. Samal ajal, kui muljeid vahetasime, lipsas joa alt välja üks nirgi-taoline loomake, kes end kohe üldse segada ei lasknud ning toimetas tükk aega siin-seal ringi. Loomulikult ei olnud meist kellegi teleobjektiivi kaasas, kuid valgust oli seal nii vähe, et liikuvast objektist suurt pilte teha poleks saanud niikuinii.
Kui meil kõhud lõpuks tühjaks hakkasid minema ning päev juba õhtusse asus, oli aeg suurepärasele tripile viimane gurmeeline punkt panna. Olime teelt korjanud peotäie kukeseeni ning alles oli meil ka tükk suitsusinki. Sättisime paja sealsamas joa ees tulele, Mattias kenasti kivide vahele Z-laiditud lamamistoolil pikutamas. Nagu poole pastakeetmise ajal selgus, olin kütet kaasa võtnud justnimelt nii palju, et see nüüd otsa lõppeda otsustas. Närv kergelt must, vedasime asjad kiiruga kõrgest ning järsust trepist üles metsa veerele, kus kunagisel lõkkepaigal okstest parajalt väikese lõkke süütasime. Toetasime panni-potid kenasti kahele kivile ja õhtusöök oli suurepäraselt päästetud! Pannile läksid jällegi sibul-küüslauk, lisaks sink ning kukeseened. Vahukoor juurde ning kogu kupatus pasta peale. Tasakaal sai nii hea, et võrdselt võis eristada kõiki häid maitseid. Puudu jäi seekord vaid vastav vein...
Peale sööki hakkasime Kotka poole liikuma, et veel viimasele bussile jõuda. Nautisime tee äärest veel vaadet järsakult üle Valgejõe ja metsade ning jõudsime Kotka bensiinijaama paraja ajavaruga. Nahk kõndimisest kenasti soe, võtsime väikesed preemiaõlled ning otsustasime peale hetkest mõtlemist veel viimast korda lähedalasuva tammi paisutatud jõelõigus ujumas käia.Värsketena ning imeliste kogemuste võrra rikkamatena astusime juba pimedas uude ning pea tühja bussi, mis meid tagasi Tallinna viis.
22.-25. august
Alustasime oma retkega pühapäeva varahommikul Balti jaamast, kust rongid meid läbi Valga lõunanaabrite kuulsa Siguldani viisid. Kodumaise rongi lõpp-peatusega Valgas astusime neljaks pikaks päevaks otsekui teise dimensiooni. Rattad üle perrooni Läti rongile tõstetud, käisid rongiuksed Mattiase kukla taga sellise laksuga kinni, et tal p****karvad ukse vahele pidid jääma. Pileteid kirjutati siinmail käsitsi ja varustati arvatavasti ka notariaalse kinnitusega, sest aega võttis see protsess mõõtmatult kaua. Tunnistan, et eelarvamused meie kallite naabrite suhtes olid mul suured, kuid tripi lõppedes said nad kõigi ootuste vastaselt tubli varuga seljatatud!
Raja alguse leidmisega oli veidi tegemist, sest teadmata põhjusel polnud see mingilgi viisil tähistatud ja nagu hiljem selgus, kehtis see ka ülejäänud matkaraja kohta, kuigi seda infopunktis suurelt reklaamiti. Õnneks ostsime kaasa väikese kaardi, et raja algus üles leida. Ega sest rohkem abi ei olnudki, sest paljud edukat orienteerumist võimaldavad objektid, nagu näiteks teed, olid otustatud sinna märkimata jätta. 
Teedjätkates hakkasime tajuma Läti erinevust Eestist. Nimelt on seal pinnavorm tunduvalt künklikum, kui meil. Tundus, et ainult üles-alla sõidamegi. Külaarhitektuur oli samuti väga erinev ja kindlasti vägagi eriline, meenutades Peipsi-äärseid põnevaid hooneid. Nood olid enamasti suured ja idüllilised, paljuski maakividest, kivikatustega, igaüks hoopis omaette moega ning kui taastatud, siis kindlasti mitte peno ja katusepleki abil. Raske oli pilku teel hoida, nii köitev oli kogu ümbritsev! 
Kui õhtu endast märku andma hakkas, jõudsime rajalt eksimise kiuste Ligatnesse ja ületasime tolle külje alt voolava Koiva jõe toreda suure parvega. Leidsime hõlpsasti teisel pool jõge märgitud laagriplatsi ning sättisime end pimenenud ja selgineva taeva all kenasse puhtasse puhkepaika sisse. Väsinumad poisid kolisid end peale maitsvat õhtusööki telki unele ning ülejäänud istusid ja heietasid lõkkevalgel veel tükk aega, kuni uni nemadki võttis.
