Pakri poolsaare külastus

11.-12. detsember
Pakri poolsaar
Meelis, Rasmus, Mattias, Priit

Pikka ja põhjalikku matka ei olnud võimalust seekord korraldada, seega otsustasime teha kiire väljasõidu Pakri poolsaare põhjarannikule.

Haarasime reedel kohe peale tööd seljakotid õlule ja suundusime rongile. Mattias jõudis veel kiire ja otsustava tegutsemisega oma kauaaegse matkaketsi uhke uue saapa vastu vahetada. Läks seekord õnneks, arvestades, millisesse mülkasse ma õhtupimeduses meid otse rongilt maha astumist juhatasin.

Õnneks on Pakri piisavalt pisike jupp poolsaart ja ei pidanud rägastikus kaua ekslema. Meie meeleheaks oli keegi just meie linnulennulisele trajektoorile kena ja sünge metsatee otsustanud rajada. Suurvesi oli veel nii tõsine, et mets mõlemal pool teed korralikult üle ujutatud.

Ilm oli parajalt keeruline - kraade oli püsivalt 0 ja maapind isegi varahommikul märg, mitte jääs. Selline külm niiskus tungib läbi ka soojematest magamiskottidest. Õhul ja hommikul lõkke ääres istuda oli sellegipoolest asendamatu ning matkaplaane ja muid ettevõtmisi sai arutatud terve järgmise aasta jagu.

Linnuraba seiklus

31. oktoober - 1. november
Varbola>Linnuraba>Hagudi
Gert, Lembit, Meelis, Priit

Startisime laupäeva varahommikul Varbolasse, et kogu valget aega ära kasutada. Taevas polnud selge, nagu olime lootnud, kuid ilm külm ja kuivapoolne siiski. Vaatasime üle Vardi mõisa ja võtsime suuna Jaanilinna poole. Koht oli võimas nagu alati!

Teel Linnuraba poole heitsime pilgu peale ka teeäärsele heinaküünile, mis oli värsket heina täis ja oleks olnud vägagi mõnusaks ööbimispaigaks. Seejärel astusime maanteelt maha vanale taliteele. Jahimeeste jahipuki juures õnnestus pildistada kahte noort siga, kes esialgu valjust rääkimisest ja fotoklõpsudest väljagi ei teinud.

Talitee, mille olin läbinud ka jaanuaris ning külmunud pinnasega, tõotas tulla sügiseselt põnev. Lootus oli, et märjem lõik jääb järgmisel päeval, peale rabasaarel ööbimist, läbitavale lõigule ning selle õhtu saame lõkke ääres kuiva jalaga veeta. Saime sadakond meetrit minna, kui ees laius lõputu mülgas. Valik oli aga iseenesest lihtne - kas minna kuiva jalaga tagasi linnuse juurde ja sealt järgmine hommik bussi peale või märja jalaga edasi tundmatusse. Ei pidanud kaua mõtlema ja hetki hiljem oligi Gert veel ainus, kel jalg tänu kõrgele saapale kuiv!











Asja tegi huvitavaks veel see, et lisaks poolde säärde veele, mis aeg-ajalt ka sügavamaks osutus, jäi teele ette mitmeid vähem ja rohkem voolava veega ojasid. Kahjuks või õnneks suutsime neist siiski ilma purret tegemata ümber saada.

Suurem osa teest viis siiski läbi metsatukkade mööda rabasaari ja ühel sellistest leidsimegi eest mahajäetud metsaonni, mille juurde õhtuks jäime. Taevas säras täiskuu ja temperatuur oli juba kergelt miinuskraadide poolel ning lõkkevalguses sellise ilmaga istuda kirjeldamatult hea! Pealegi on Eestis ju raske leida kohta, kus end tõesti eraldatuna tunned ja see oli üks neist vähestest. Küpsetasime sütel suure lihakäntsaka koos küüslauguga.

Otsustasime, et kasutame kuuvalgust ära ja jätkame Hagudi poole liikumist peale südaööd. Teine lõik Linnurabast oli hullem veel, kui esimene, aga lihtsamat ei olekski soovinud. Adrenaliini ja naeru jätkus hulgi! Suurematel teedel sai vabalt ilma pealambita kõndida - kuu valgustas meeletult. Ja öisetel lõrisevatel koertel on mu südames nüüd ja alati eriline koht!

Hagudi rongijaama jõudsime kell 5 hommikul ja saime kaheks tunniks end perroonil kenasti magamiskotti kerra tõmmata. Päikesetõusuks oli arvatavasti 9-10 kraadi külma, loodetavasti saab täpne number varsti kinnitust. Ilmateade andis kõige külmemaks muidugi vaid -6 ...

Jänijõe kalaretk

9.-11. oktoober
Jänijõgi
Henri A, Nele, Henri G, Meelis, Priit

Valgejõe kala(tu)matk

2.-4. oktoober
Valgejõgi, Põhja-Kõrvemaa
Mart, Meelis, Henri G, Henri A, Anti, Erki, Rasmus, Priit


Lõpuks ometi! Jõudsid ka minu silmad näha seda imelist päeva, kui kogu kalameeste paremik Valgejõele kogunes.













Logistilistel põhjustel jõudis esimene autotäis kalamehi metsaalla tunduvalt varem, kui ülejäänud, aga, kuna kalad juba magasid, tegime niikunii vaid lõket ja nautsime õhtut. Hommikut mina näiteks väga ei nautinud. Pealelõunaks liikusime üle jõe edasi kohta, kust kevadel kartulikotitäie haugi saanud olin ja alustasime metsiku landiloopimisega. 3000 viset e. 50 km hiljem oli kombineeritud tulemuseks landikarbitäis igaveseks kadunud lante ja 3 cm haugi näkku. Vähemalt jäin mina omadega tublisti plussi, lisaks haugile veel ka ühe Henri landi näol.














Öösel keerutas päris kena tormi üles. See oli küll esimene kord, kui ärkasin korduvalt ja ootasin, et üks neist kümnetest ümbritsevatest puudest meile kaela murduks. Kala me teisel päeval muidugi ei saanud, ju siis järgmine kord tuleb vähem õngesi ja rohkem õlut kaasa võtta!

Pirita kalaretk

22.-23. september
Pirita jõgi, Saula
Priit

Üritasin leida natuke kõrvalisemat jõelõiku Tallinna lähedal, kus kannataks lanti loopida ja heal juhul ka kala saada. Sõitsin päevase marsaga Saulasse, et õhtu ja järgnev päev jõe ääres veeta. Juhuslikult asub sealsamas, otse jõe ääres Viikingiküla, seega kasutasin võimaluse ära ja jõin seal väikese kohvi. Kel peaks möödasõidul aega olema, soovitan seal kindlasti peatuse teha. Kujutan ette, kui vägev nende kõrtsihoone külmadel-pimedatel talveõhtutel on!

Jõe äärde oli üsnagi keeruline pääseda, kuna kallasrada oli eramaaga kenasti ära blokeeritud, nagu ikka, ja üks lahtine koer ka jõeäärt valvama jäetud. Tegelikult ei panegi seda väga pahaks, kui sellises kohas tarastatud golfimuru sinu ligipääsu veekogule piirab, sest ise teeks ka arvatavasti samamoodi ja teiseltpoolt jõge nägid need paar krunti väga maalilised välja. Ühesõnaga suundusin püüdma jõe vastaskaldale, kus kalameherajad ka kõige tihedamas võsas sees. Esimese õhtu saldoks tuli üks kilone haug hämariku eel ja panniahven. Paarist landist pidin ka loobuma, sest jõgi sellel lõigul on ikka kohutavalt roikane ja põhi nii pehme, et vette minna ei kannata. Viskasin õhtul ka põhjaka maisiga vette, kuid kohta valida väga ei olnud ja õngekala jäi saamata.

Teine päev oli sombune ning öösel tuli ka veidi vihma. Sügisene jõeäärne kõrvuni hein tegi seega mu vahaga töödeldud püksid sekunditega läbimärjaks. Õnneks kuivasid need marsas siiski 20 min. täielikult ära! Jõudsin läbi proovida pea kogu oma landikarbi ja teise päeva tulemuseks jäigi kolm ahvenat, millest vaid üks oli jätmiseks piisavalt suur. Kõige kurvem veel see, et sain ma nad kõik ühest ja samast kohast. Polnud just kõige paremad püügipäevad, aga nüüd tagantjärele kirjutades saan tõdeda, et ees ootas veelgi nutusem püügiaeg.

Pakri kajak

7.-8. august
Pakri saared
Karlis, Ursula, Timo, Leeni, Rasmus, Priit

Tänassilma kalaretk

3.-4. august
Tänassilma jõgi
Henri, Priit

Tagantjärele lühidalt kokkuvõtteks...

Sõitsime Henriga õhtul Viljandist Tänassilma jõe äärde kalatšillima. Aerokaart jällegi pettis ja head kohta või üldse "kohta" oli keeruline leida. Maabusime lõpuks väikese silla ääres, kust kannatas isegi spinnat loopida.

Õhtuvalgust jätkus veel kauaks ja käsiõngega sai suurema hasardi juba kätte. Spinnaga õnnestus saada ka kaks parajat ahunat, mille loomulikult õhtul lõkkel õlu kõrvale ära küpsetasime.

Jätkasin püüki ka järgmisel hommikul, kui Henri oli juba tööle sõitnud. Tagasi liikusin Tartu-Viljandi maanteed pidi, kus koerad mind nahka tahtsid pista ja mitte keegi peale ei tahtnud võtta. Vähemasti ei olnud see kurikuulus karumaffia sealsamas veel tegev.

Londoni seiklus

19.-20. juuli
Põltsamaa jõgi, Londoni
Mart, Priit

Alustasime liikumist superilusal hommikul Põltsamaa jõe äärest sihiga Londoni poole. Juba pikemat aega on mõtteid köitnud veel üks vähestest suurematest asustamata aladest meie kodumaal - Alam-Pedja. Suured läbipääsmatud rabamassiivid ja lugematud jõed - Põltsamaa, Ema-, Pedja, Pede, Umbusi jõgi jne. See oli küll alles esimene õrn kokkupuude selle maagilise paigaga, ent meeldejääv seda enam.

Enne Põltsamaa jõeni jõudmist puhkasime jalgu Kalevipoja toolil ja nautisime vaadet piiritutele kollastele rapsipõldudele. Päike lõõmas metsikult ja suure rahnu jalamil kasvav pihlakas pakkus just parajat varju. Vahetasime mõtteid viimasel ajal toimunust ja lasime ennast lummata kogu sellel rahul ja vaikusel.

Sillani jõudes olime juba tükk aega sammunud ning oli paras aeg väike paus teha. Niipea, kui Mart üle silla ääre oli vaadanud, pistis suure kisaga mind hüüdma. Päikesepaistes sillerdava jõepõhja taustal paistsid ülevalt vaadates kenad suured kalad kätte. Ei osanud algul väitagi, mis kaladega tegu, kas forelli või karbiga, kuid hiljem selgus, et nägime väga suuri turbaid. Otsisime kiirelt oma kalandusvarustuse välja ja asusime püüdma. Nii palava ilmaga ei õnnestunud Mardil oma spinnaga võttu saada, kuid minul vedas käsiõngega rohkem. Silla alt saime Mardiga vaheldumisi päris mitu särge. Turb jäi sellest kohast küll tabamata.

Olime välja vaadanud ka oma järgneva teekonna, milleks oli aerokaardi järgi ilus lage viiekilomeetrine lõik kaherööpalist metsateed, mis pidi lõppema kena suure heinamaaga Põltsamaa ja Pedja jõe ristmiku veerel, vastaskaldal paistmas Londoni vana talumaja. Õppetund oli seekord hea - ei tasu alati usaldada ennist nii tõesena tunduvat aerokaarti. Metsatee asemel leidsime eest ... või tegelikult ei leidnud mitte kui midagi. Pressisime end üle kahe tunni vihaselt läbi tiheda võsa, mille sees kunagi kauges minevikus tõesti metsatee läinud oli. Seljakotid olid meil õlu üleküllusest raskemad kui talvematkal ning ümber tiirutas nii tihe parmuparv, et puhkepaus oleks ilmselge surm olnud. Viimane suur pettumus oli heinamaa asemel kõrguv kõrkjameri. Vähemalt viitas see jõe lähedalolule.

Kui jõgi lõpuks kumama hakkas, heitsime kotid ja riided seljast, lükkasime kõrkja kahte lehte eemale ja hüppasime vette. Kirjeldamatu! Parmud ja kihelus kadusid viimaks. Vaikne vetevoog kandis meid kõrkjamüüride vahel allavoolu, kuni leidsime vastaskaldalt otsitud paiga - Londoni. Olime plaaninud jõe selles kohas ületada, aga kuidas, polnud aimugi. Meie suureks õnneks olid töökad koprad just sinna tõkke rajanud, mille taha suur hunnik peenemaid ja jämedamaid palke takerdunud. Enamik neist hulpis küll vabalt veepinnal, kuid mõnel oli ka tugi all ning jämedamad suutsid põhja vajumata meie raskuse isegi ära kanda. Tunnike palkide vedamist ja sättimist ning saimegi kuiva varustusega üle. Hiljem teisele poole tagasi palgid meid enam kanda ei suutnud.

Siinpool jõge meil parme enam kannatada ei tulnud, sest neid asendas veelgi tihedam parv sääski. Ei ürita sellist massi kirjeldadagi, ei tunne lihtsalt vastavaid ühikuid, mis seda mõõdet edasi anda võiks. Peale korduvaid üritusi sääski välja kannatada katkes meie kannatus lõplikult ning kolisime metsamajja päikeseloojangut ootama. Õppetund 2 ja 3 - ka kõige soojematel suveilmadel tasub kaasa võtta pikad sääsekindlad püksid ja sääsetõrjevahend (kui vaja pole, ei pea seda ju kasutama). Kui hämarus lõpuks saabus, tegime jõe äärde lõkke ja nagu arvata võis, oli sääski ikka piisavalt palju, et hulluks minna. Magasime see öö lõkke ääres. Ärkasin hommikuhämaruses Mardi hõigete peale sääskede eest majja põgeneda. Olin oma bivikoti kenasti ninani kinni tõmmanud ja mul oli hea küll. Ärkasin hiljem Mardi hõigetele vihma eest majja põgeneda, aga olin oma bivikoti kenasti ninani kinni tõmmanud ja mul oli hea küll. Hetke pärast olime mõlemad majas ja siit õppetund 4 ja 5 - kui teha bivikott, siis ikka selline, mis vett peab ja olgu ilm kui ilus tahes, varikatus tuleb enne magama minekut igaks juhuks alati üles panna.

Vihma sadas püüdlikult õhtuni välja, kuid seekord oli sellest vaid rõõmu. Sääski oli juba pea talutavalt ja kala jões näljane. Tõmbasime käsiõngega särge ja sain isegi kaks parajat turba. Kuna Mart spinnaga haugi ei saanud, ronisin talle külje alla ja tõmbasin sellegi käsiõnge ja pudrukuuliga välja. Lõunaks keetsime Londoni parima kalasupi.

Tagasitee palju lõbusam polnud. Saime omajagu võsa ja käisin kõrkjate vahel vööni vees, telefon kenasti püksitaskus. Kuuenda õppetunnina pean tõdema, et kui veekindel mobiilikott olemas, siis jätkusuutlikum seda ikka kasutada, kui kodus hoida. Hüppasime Meleskilt bussile ning tassisime pooled oma õlledest kenasti koju tagasi.

Kõrvemaa kala- ja fotojaht

11. mai
Kõrvemaa
Priit

Kasutasin oma kaht nädalasisest vaba päeva targasti ära ja läksin metsa. Nii mõnus oli, et ühest plaanitud ööst kujunes kaks.










Kasutasin seekord Kõrvemaa südamesse pääsemiseks jalgratast ja valisin liikumiseks kõige maalilisemad teed. Tegin rohkelt foto- ja kalapüügipause. Loopisin kahe päevaga läbi suurema osa Jussi järvedest ja sealt tõenäoliselt enam kala püüdma ei lähe. Skooriks jäi üks koos landiga otsast läinud haug, sest trossid olid selleks hetkeks koos viie muu kaotatud landiga ammu järves, kuigi üks neist oli rohulant ja ühe saagisin puu otsast alla, aga ilma jäin neist lõpuks ikka.

Puhkasin närvi ja suundusin teisel õhtul Valgejõge avastama. Naljakas, aga ma ei olnudki oma paarikümne Kõrvemaa külastuse jooksul suvisel ajal Valgejõeni jõudnud ega osanud sellest jõest suurt midagi arvata. Nüüdseks on see minu sellel suvel külastatud jõgedest kindlasti sõbralikem. Kaldad olid mõnusalt lagedad ja tugevad, jõgi ise parajalt kitsas, et landiga ta kogu laiuses ära katta ning vesi piisavalt sügav. Õhtu kujunes lõbusaks - tõmbasin kala nagu ei kunagi varem ning isegi need haugid, kes esialgu otsast pääsesid, said mu lanti kohe uuesti maitsta.










Jätsin ühe mõõdulise haugi, mida õhtuhämaruses lõkkel küpsetasin. Suudaks vaid kirjeldada, kuidas see maitses ;)

Kõrvemaa kalaretk

17.-19. aprill
Kõrvemaa
Henri, Priit

Startisime reede õhtul Kõrvemaa suusa- ja matkakeskuse juurest. Olime seal ainsad inimesed ja auto jäi üksikuna keset suurt parkimisplatsi. Ilmad olid sel ajal juba päris mõnusad, päeval vähemalt, ja talvine ürdikas oli suurel määral asendunud külma õluga.

Sihiks olid meil Jussi järved, esimese õhtu peatusime aga Venejärve ääres, kus ei olnudki siiamaani ööbinud. Maa oli suhteliselt kuiv, kuigi siin-seal nägime veel veidi lund ja enamik järvedest oli korralikult jääs. Kuiv lõkkepuu oli kenasti käepärast, tegime kiiresti lõkke ja panime üles varjualuse. Õhtust järve ja lõkke ääres istumist ning vaikset veinijoomist pole vist vaja kirjeldadagi.

Järve tagant raba pealt tulev tuul kogus ennast päris tugevaks, seega panime mu varjualuse esmakordselt viilkatusena üles, et see tuule eest ikka kaitseks ka. Kraade oli öösel -6. Hommikuvalguses silmi lahti tehes selgus, et sadas paksu lörtsi ja tuul tahtis meid koos varjuga vastu maad suruda. Pidas teine hästi vastu, võin uhkust tunda! Üles tõusta sellise ilmaga väga ei tahtnud ja pikutasime kenama ilmani. Kui üles saime ja asjad kokku pakkisime, oli taevas sinine, päike paistis ja tuul oli vaibunud. Õhk jäi küll külmaks, paari kraadi ümber, aga päike soojendas nii hästi, et sai joped seljast.

Liikusime Jussi poole, tegime korralikult pilte, sõime lõunat, jõime õlut, lebotasime siin-seal ja päev polnud veel poolepealegi jõudnud. Teepeal kaevasime usse, mina sain paarkümmend, Henri ka mõne. Lõikasime läbi metsade, raba ja üle ooside ning olimegi Kõverjärve ääres. Lõkkeplats oli väga hea, tegime lõkkepuid ja püüdsime kala. Püüdsime pool õhtut, aga midagi loomulikult ei saanud.

Esimene öö oli suhteliselt külm magada olnud ja otsustasime teise öö veidi mugavamaks teha. Panime varjualuse hästi madalaks, kolm külge vastu maad ja lükkasime ööseks suured pakud lõkkesse. Väga mõnus ja soe oli.

Hommikul tegime kerged praetud tõugud, leidime Henri koti põhjast viimase külma õlle ja liikusime kodu poole. Paremat puhkust lihtsalt ei ole, aeg venis ja venis.

Märtsikuu kevadmatk ehk kuidas me vallutasime Puise nina

(27-29. märts 2009)

Osalejad: Priit, Kristel, Karlis, Mattias, Meelis, Mart, Nastja, Janno, Hannes, Merilin

Marsruut: Tallinn-Haapsalu-Rohuküla-Pusku-Topu-Tuuru-Kiideva-Puise-Haapsalu-Tallinn.

Õhutemperatuur: 0...+2

Reede, 27.märts

Kui me reedel pärast tööpäeva lõppu bussijaama jõudsime, olid Priit, Kristel, Mattias ja Karlis juba laagriplatsil. Tegime bussis reede õhtule kohased õlled ning 2h möödudes võis retk Rohuküla sadamast alata. Esialgne plaan rännata piki rannikut Pusku poolsaare tippu tuli maha matta, kuna pilkane pimedus ja tarastatud mereäärsed maalapid tegid selle võimalikult raskeks. Õnneks oli meie hommikune reisiseltskond endast jäljed maha jätnud ning 2h rännak tundus vaid õhtuse jalutuskäiguna. Kahjuks kukkus meie suur hirmutamistervitus haledalt läbi, kuna metssigade nägemisest inspiratsiooni saanud Priit, Karlis ja Mattias olid meist ette jõudnud. Kiire kohanemine laagriplatsiga, õhtusöök ning mõistatusmängud ürdinapside saatel võisid alata. See kestis vist tunde, kui alles keskööl magama saime. Ja nii me siis õrna lumesaju saatel uinusime, kes tundis end Mary ja kes Johnny’na, või kes pures ikka lambilüliti kallal...

---------------------------

Mina, Kristel, Mattias ja Karlis leidsime ennast reede imeilusal päikespaistelisel lõunal Haapsalu rongijaama eest. Nagu sellisele päevale kohane, alustasime oma teekonda kahe külma Ice'ga; teised istusid veel Tallinnas oma kontoritoolides, ning meie õlu maitses seda paremini. Lonkisime Paralepa kuldse kõrkjamere vahel ja suundusime põlist metsateed pidi Ungru poole. Aeg oli maas, ilm super, seltskond mõnus - võiks iga reede selline olla!

Järsku jõudsime välja vähe lagedamale alale, keset mida laiutas imelik (Rebaseonu väljendit kasutades) müstifikatsioon-mägi, mille tippu me kohe loomulikult tormasime. Targemad meist arvasid selle olevat prügiMägi :P Lõikasime läbi vähe süngema metsatuka aukartustäratava Ungru lossi varemeteni, kus sättisime end kenasti lebosse ära, ning ennäe, Karlise imepliidil vesi juba kees. Nautisime lõunat ja süstisime seejärel üle Kiltsi lennuvälja randa. Vaade õhtusele merele, mis silmapiirini jääs, oli lummav.

Asusuime õhtustele pimedas tulijatele oskuslikult jäljerada maha seadma. Juba eelnevalt kokku lepitud laagripaik osutus päris põnevaks. Mets oli sinna kunagi istutatud tihe männivõsa, kust lõkkematerjali üsna keeruline leida. Mitmel pool olid kuhjatud suured kivihunnikud ja ühte neist oli kährik, mäger või rebane omale uru teinud, jäljed lumel kenasti näha. Siirdusime Karlisega natuke kaugemale puunotte otsima ja ehmatasime kaks suurt siga üle jää külakoerte poole punuma.

Lõkkematerjal korjatud, punn ürdikalt pealt ja jutujoru jooksmas, ei läinudki enam kaua, kui läbi metsatuka õhtuse matkaseltskonna hääled kostma hakkasid.

(lisas Priit)

--------------------------

Laupäev, 28.märts

Hommikuse ärkamise tegi võimalikult mõnusaks see, et reedesest suvisest kevadilmast oli hommikuks saanud lörtsine talveilm. Pudrud-kohvid söödud, alustasime tugevas sajus oma teekonda, sihiks Topu sadam ja kuum supp. Kiireim ja põnevaim marsruut sadamasse oli mööda merd, kus tugevas lörtsisajus valgel silmapiiril sulasid kokku taevas ja maa. Julgust merejää pidavuse suhtes süstisid meile ka mööda jääd vuravad ATV-d, keda ilmselt üha õhem jääpaksus, kuidagi ei hirmutanud. Oma teel kohtasime randa ehitatud saunamajakest ühes tünnisauna ja püstkojaga, tähistatud jääteed, linnuparvesid jms. Kuuldes Hannese ja Merilini peatsest saabumisest sadamasse otsustasime nö väikest poolsaart lõigata ja põikasime rannikule. Suures pilliroomeres said nii mõnedki jalavarjud märjaks ning eesolev kraav lõikas kõikvõimalikud teed. Julgemad meist tegidki seda – läbisid kraavi paljajalu, teised jälle turnisid lepavõsas ja ületasid kraavi purde abil. Igatahes ei jäänud see kraav antud teelõigul ainsaks takistuseks, nimelt on seal piirkonnas levinud veidrad labürintaiad, millede läbimine nõuab eraldi väljaõpet. Aedade ületamisel meil siiski õnnestus leida õige teeots ning himu kuuma supi järgi lisas nii mõnelegi sammukiirust juurde. Ja me ei pidanud pettuma – nagu lubatud ootas meid Topu sadamas kuum borš, koos kahe uue matkalisega (Hannes ja Merilin). Tuleb au anda, et leidub veel ekstremiste, kes hommikul soojas toas pannkooke süües veel ikka tahtsid sellise ilmaga välja ronida ja meiega liituda. Igatahes ootasin sellelt sadamalt midagi enamat, kui suure musta papli all borši süües päevi näinud paadikuuri ja kalurimaja silmitsesin. Uurides kohalike kalurite käest sealse elu kohta, ilmnes, et kalurikülades elab vaid üksikuid kalureid ning ka kalavarud jäävad aasta-aastalt kesisemaks. Vihma ja lörtsi käes seistes ning süües hakkas paratamatult külm ning jätkasime teekonda, võttes sihiks Kiideva küla. Kalurite soovitusel suundusime mööda jääd otse lõunasse. Mõne aja möödudes võis, aga jääs üha enam märagata tumedamaid laike ning talvise supluse vältimiseks suundusime Varni küla juures jälle rannikule. Sel hetkel teatas Karlis, et tal elavad läheduses kaks tuttavat ning nende juures saaks kindlasti täita veepudelid. Ja saigi - neist esimest ei olnud küll kodus, kuid teise juures saime oma lähkrid Limoncellot täis. Igatahes olid viimased kilomeetrid kuidagi kiiresti möödunud ning äkitselt olime me Tuuru bussipeatuses ning arvestades sealset tihedat bussiliiklust otsustasime pimeduse saabudes kiiremini Kiidevale jõuda ning kasutasime selleks kohaliku bussi teenuseid. Me ei olnud bussis muidugi ainsad reisijad, minu naabriks ostutus üks tore maamees, kes lahkesti pajatas sealsest eluolust, kuidas noored lahkuvad ja vanadel pole miskit teha, aga onul oli naertaus näol, kas siis meie pärast või eelnevalt tarbitud vägijoogist. Soojas bussis hakkas muidugi mõte paremini liikuma ning kuuldused Kiideval asuvast saunast levisid varsti kulutulena üle bussi. Bussitulede kadumisel, aga purunesid kõik illusioonid, vaid ükikute akende taga põlesid tuled ning sooja sauna leidmine näis võimatuna. Tuli hakata mõtlema laagripaigale ning leidmaks sobivat telkimisplatsi, seadsime pimeduse saabudes sammud Kiideva-Puise matkaraja poole. Nähes ette raskusi lõkke tegemisel, põikasime sisse ühte talusse, et saada kuivi puid. Uksel võeti meid vastu lahke lõrinaga – bulldog oskas ise ukse avada ning oma nina Priidu suunas pöörata. Ootamatu oli minu jaoks aga Priidu, kui suure koerasõbra, reaktsioon, kui ta ukse silmapilkselt kinni lõi. Õnneks oli pauk nii tugev, et pereema ärkas ning märkas meile vastu tulla. Ilma pikema jututa saatis ta oma mehe kuuri meile puid tooma, mees oli vägagi lahke ning andis meile ka külavanema tel numbri, et saaksime ikkagi eelnevalt loodetud sauna. Olekski saanud, kui saunatädil oleksid võtmed olnud. Veel mõned kilomeetrid ja lõputa päev hakkas lõppema, seekordne laagriplats asus suure tamme all ning nagu valatult olid naabrionu kuuris ka kuivad puud olemas, kus me neid mõõduka tasu eest toomas käisime. Ka lõkke saime püsti, Kristeli tungival soovil tegime selle seekord jää peale. Varbad-sõrmed soojad, supid-vinkud põses, algas tõeline tutvumisõhtu, mis kulmineerus laululahinguga. Ahjaa ärgem unustagem legendaarset kapsaliksi, mis mõnest hääletust kohe hääleka tenori tegi, aga laulukoor oli võimas. Lumesadu oli ka selleks korraks lõppenud ning suurepärase Liisa saatel võisime me meeleoluka päeva ajalooraamatusse kirjutada.

Liisa ei taha minna kööki
Ei taha keeta sööki
Ta pea on poisse täis Liisa
Liisa sa heida pilk nüüd passi
Ja kodus paita kassi
On noorus mööda läind Liisa

Pühapäev, 29. märts

Hommikul ärgates oli lõke keset tiiki ja kõik olid juba üleval, sõid ning pakkisid. Pidime ju kella 15.05-ks Puisesse jõudma, et sealt Haapsalusse sõita. Tundus, et kõigi enesetunne peale minu oli hea, ei teagi kas teadmisest, et varsti viib buss meid koju, või eelmise õhtu suurest laululahingust. Niisiis võtsime ette Kiideva-Puise matkaraja ning läbisime järgmised kilomeetrid laialeheliste metsade ja kadakate keskel. Jõudsime Puise nina peatusesse umbes pool tundi enne bussi väljumist. Suuremad vallutajad käisid ka päris ninas ära, aga ärevus hakkas hinge kraapima – kuhu jääb kauaoodatud buss. Nõrgemate kannatus katkes ning mindi uurima kohaliku käest, kuhu võiks buss jääda. Selgus, et seda liini sõidab bussijuht nii nagu vaja ehk pühapäeval, puhkepäeval, mil õpilasi pole vaja peale võtta, sõidab buss ainult Puise peatuseni, mis jääb ninast mõne kilomeetri kaugusele. See uudis mõjus meile kõigile muidugi rõõmustavalt ning läbisime veel mõned kilomeetrid, kuni saabus esimene auto, mis esimesed matkalised Haapsallu viis. Ülejäänud tegid matka lõpetuseks kohvipausi Puise peatuses, kus Karlis oma trühvlikarbiga matkale mõnusa punkti pani. Tänu Hannese ja Merilini ning viimase isa abile jõudsime ka meie õnnelikult Haapsallu Tallinna bussile. Lahkusime Tallinna bussijaamast hõikeil –järgmise korrani!

Linnuraba matk.

23.-24. märts
Varbola > Adila
Priit

Haarasin kinni kahest vabast päevast ja viimastest imeilusatest talveilmadest ning seadsin sammud metsa poole. Tahtsin veelkord raagus tammedega ümbritsetud Varbola maalinna näha ja selle ümbruses veidi ringi vaadata. Linnuse maagia toimis ka seekord. Kohale jõudes oli päike pilvede taha peitunud, kattes metsa sünge kumaga. See pidi küll kõige vaiksem koht meie maal olema.

Otsisin Maa-ameti aerokaartidelt välja kohaliku pärandikultuuri objektid ning asusin avastama vana taliteed linnurabas. Lund oli metsas tublisti üle sääre, avatud kohtadel oli päike aga selle nii tihedaks pakkinud, et rabas kõndisin kui asfaldil. Sellel rajal polnud keegi tubli tükk aega liikunud ja sihil püsida oli päris keeruline. Tänu detailsele aerokaardi väljatrükile suutsin end kohati siiski kaardile panna ja otse läbi raba ööbimiskohta lõigata.












Loomi on Linnurabas küllaga. Ei saanud viit minutitki ilma põdra-, kitse- ja seajälgi nägemata kõndida. Kokkuvõttes väisasin vilksamisi põgenevaid põtru, hommikueinet jahtivat rebast, hiirt ootavat viud. Öine hundikarja laamendamine ei lubanud ka rahulikult magada.











See oli ideaalne matk. Nägin loomi, ei näinud inimesi, teedel praktiliselt ei kõndinud, külma oli -14. Magada sain tohutu kuuse kaitsvate okste varjus, nagu looduslikus telgis. Raba on kindel koht, kuhu talviti ronida - läbitavus on väga hea ja vaade väga eriline.